1.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 38/33


Rumeenia 16. novembril 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 14. septembri 2015. aasta määruse peale kohtuasjas T-784/14: Rumeenia versus komisjon

(Kohtuasi C-599/15 P)

(2016/C 038/46)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Pooled

Apellant: Rumeenia (esindajad: R.-H. Radu, A. Buzoianu, E. Gane ja M. Chicu)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

I. Tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks, tühistada täies ulatuses Üldkohtu määrus kohtuasjas T-784/14 ja teha selles kohtuasjas uus otsus, tunnistades tühistamishagi vastuvõetavaks ja tühistades 19. septembri 2014. aasta kirja BUDG/B3/MV D (2014) 3079038;

või

tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks, tühistada täies ulatuses Üldkohtu määrus kohtuasjas T-784/14, saata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule ja uue kohtulahendiga tunnistada tühistamishagi vastuvõetavaks ja tühistada 19. septembri 2014. aasta kiri BUDG/B3/MV D (2014) 3079038.

II. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

1.

Esimene väide – Rumeenia riigi huve kahjustav menetlusnormide rikkumine Euroopa Liidu Üldkohtu poolt

Rumeenia väidab, et kohtumäärus tehti rikkudes Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõiget 7 koostoimes sama artikli lõikega 8.

Üldkohus ei analüüsinud ega põhjendanud nõuetekohaselt seda, kas vastuvõetamatuse vastuväite läbivaatamine tuleb liita kohtuasja sisulise läbivaatamisega.

Ehkki ta otsustas jätta vastuvõetamatuse vastuväite läbivaatamise liitmata kohtuasja sisulise läbivaatamisega, määratles Üldkohus õiguslikult otsusega 2007/436/EÜ, Euratom (1) ja määrusega nr 1150/2000 (2) reguleeritud valdkonnas Rumeenial lasuva rahalise kohustuse kinnitades, et Rumeenia riigil lasub nende sätete alusel tekkinud kohustus määrata traditsiooniliste omavahenditena kindlaks ning tasuda 14 883,79 eurot.

Analüüsides rahalise kohustuse laadi ja alust tegi Üldkohus asjas sisulise otsuse ning toimis sel moel vastuolus oma otsusega teha otsus ainuüksi vastuvõetamatuse vastuväite kohta.

2.

Teine väide – Liidu õiguse rikkumine Euroopa Liidu Üldkohtu poolt

Rumeenia on seisukohal, et Euroopa Liidu Üldkohus määratles vääralt nende kohustuste laadi, mis omistati Rumeeniale 19. septembri 2014. aasta kirjaga BUDG/B3/MV D (2014) 3079038, rikkudes sel moel õigusnormi, kusjuures see rikkumine mõjutas selle kohtu analüüsi seoses i) hinnanguga komisjoni pädevusele ja ii) vaidlustatud kirja laadiga.

Rumeenia väidab teise võimalusena, et Euroopa Liidu kohus rikkus Euroopa Liidu õigust ja kaldus kõrvale Euroopa Kohtu praktikast, sest ta sedastas, et liikmesriikide ülesanne on hinnata, kas on tegemist traditsiooniliste omavahendite kaotusega, ning et esineb selliste vahendite käsutusse andmise kohustus.

Lisaks sellele vaidlustab Rumeenia tingimusliku makse mehhanismi kohaldatavuse käesolevas kohtuasjas ja seega ka sellega seonduvad Üldkohtu kaalutlused.


(1)  Nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsus 2007/436/EÜ Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (ELT L 163, lk 17).

(2)  Nõukogu 22. mai 2000. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169)