KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 19. juulil 2012(1)
Kohtuasi C‑26/11
Belgische Petroleum Unie VZW jt
versus
Belgia riik
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Grondwettelijk Hof (Belgia))
Kütused – Bioetanooli müügi kohustus – Direktiiv 98/70/EÜ – Bensiini ja diislikütuse kvaliteet – Direktiiv 2003/30/EÜ – Biokütused – Säästlikkuse kriteeriumid – Direktiiv 98/34/EÜ – Tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord
I. Sissejuhatus
1. Põllumajanduslikest toorainetest toodetud kütused, niinimetatud biokütused, võivad kaitsta kliimat, kuna nende põletamisel eraldub ainult süsinikdioksiid, mida nende tootmiseks kasutatud taimed varem atmosfäärist võtsid. Kuna tooraineid saab toota Euroopa põldudel, on nende kasutamine Euroopa põllumajandusele lisasissetuleku allikas ja vähendab sõltuvust mineraalõlist. Sellest tulenevalt oli direktiivi 2003/30/EÜ(2) (edaspidi „biokütusedirektiiv”) eesmärk edendada biokütuste ulatuslikumat kasutamist.
2. Vahepeal on Euroopa seadusandja siiski mõistnud, et biokütuste kasutamisel on ka varjuküljed. Seetõttu kinnitas ta direktiiviga 2009/28/EÜ(3) (edaspidi „edendamisdirektiiv”) ja direktiiviga 2009/30/EÜ(4) küll biokütuste kasutamise eesmärki, kuid sidus selle niinimetatud säästlikkuse kriteeriumidega. Need peavad takistama biokütuste tootmisel teatava keskkonnakahju tekkimist, eelkõige suure bioloogilise mitmekesisusega või suure süsinikuvaruga maa-alade kahjustamist.
3. Veidi aega pärast kahe viimati nimetatud direktiivi vastuvõtmist kehtestas Belgia niinimetatud biokütusekvoodi. See kohustab kütuseettevõtjaid turustama teatava koguse biokütuseid, mis vastab 4%‑le müüdud tavakütuste üldkogusest. Nüüd tuleb selgitada, kas see õigusnorm on kooskõlas kütuste kvaliteeti käsitleva direktiiviga 98/70/EÜ(5) (edaspidi „kütusedirektiiv”). See küsimus ei paku huvi mitte ainult asjaomasele liikmesriigile Belgiale, vaid ka enamikule teistele liikmesriikidele, kus kehtivad sarnased õigusnormid.(6)
4. Lisaks tekivad Belgias biokütusekvoodi kehtestamise kuupäeva tõttu küsimused direktiivi ajalise mõju kohta. Samuti tuleb selgitada, kas Belgia on komisjoniga vaidlusaluste Belgia sätete üle direktiivi 98/34/EÜ(7) kohaselt piisavalt nõu pidanud.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Kütusedirektiiv
5. Esimene küsimus puudutab muu hulgas kütusedirektiivi, mida on muudetud direktiiviga 2009/30. Vastavalt viimati nimetatud direktiivi artiklile 5 jõustus see direktiiv kahekümnendal päeval pärast selle avaldamise päeva Euroopa Liidu Teatajas, seega 25. juunil 2009, ja tuli vastavalt selle artiklile 4 üle võtta 31. detsembriks 2010.
6. Uuesti sõnastatud kütusedirektiivi artikkel 3 reguleerib bensiini kvaliteeti. Lõike 3 ese on lubatud etanoolisisaldus:
„Liikmesriigid nõuavad tarnijatelt [...] maksimaalselt 5% etanoolisisaldusega bensiini turuleviimist kuni aastani 2013 [...]. Nad tagavad asjakohase teabe andmise tarbijatele bensiini biokütusesisalduse ning eriti eri bensiinisegude sobiva kasutamise kohta.”
7. Ka kütusedirektiivi varasema redaktsiooni(8) artikli 3 lõike 2 punkti b ja I lisa kohaselt oli lubatud etanoolisisaldus kuni 5%.
8. Diislikütuse kvaliteeti reguleerib uuesti sõnastatud kütusedirektiivi artikkel 4:
„1. Liikmesriigid tagavad, et diislikütust tohib nende territooriumil turustada ainult siis, kui see vastab II lisas sätestatud spetsifikatsioonidele.
Olenemata II lisa nõuetest võivad liikmesriigid lubada turustada diislikütust, mille rasvhappe metüülestri (FAME) sisaldus ületab 7%.
Liikmesriigid tagavad asjakohase teabe andmise tarbijatele diislikütuse biokütusesisalduse, eelkõige FAME sisalduse kohta.
2. […]”
9. Kütusedirektiivi 25. juunini 2009 kehtinud redaktsioonis ei olnud diislikütuse rasvhappe metüülestri sisaldust puudutavaid sätteid.
10. Kütusedirektiivi artiklis 5, mida ei ole direktiiviga 2009/30 muudetud, on ette nähtud kütuste vaba ringlus:
„Ükski liikmesriik ei tohi keelata, piirata ega vältida käesoleva direktiivi nõuetele vastavate kütuste turuleviimist.”
11. Kütusedirektiivi artikkel 6, mida samuti ei ole muudetud, lubab liikmesriikidel teatavatel tingimustel kehtestada oma territooriumi teatavates piirkondades rangemad nõuded, kui õhusaaste või pinnaveereostus on või kui on põhjust arvata, et sellest võib saada tõsine ja korduv probleem inimeste tervisele või keskkonnale. Sellised meetmed peab heaks kiitma komisjon. Kütusedirektiivi põhjenduse 20 kohaselt on see kord erand teabe esitamise korrast, mis on ette nähtud direktiivis 98/34.
12. Kütusedirektiivi muutmisel direktiiviga 2009/30 lisati täiendavad sätted biokütuste kasutamise kohta. Kütusedirektiivi artikli 7a lõike 2 kohaselt on liikmesriigid kohustatud vähendama kütusest tulenevaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid:
„Liikmesriigid nõuavad, et tarnijad vähendaksid võimalikult sujuvalt elutsükli jooksul energiaühiku kohta tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguseid kuni 10% 31. detsembriks 2020, võrreldes lõike 5 punktis b osutatud kütuse alusstandardiga. See vähendamine koosneb:
a) 6% vähendamisest 31. detsembriks 2020. Liikmesriigid võivad nõuda, et tarnijad täidaksid järgmisi vahe-eesmärke: 2% 31. detsembriks 2014 ja 4% 31. detsembriks 2017;
b) täiendavast soovituslikust eesmärgist 2% 31. detsembriks 2020 vastavalt artikli 9 lõike 1 punktile h, mis saavutatakse ühe või mõlema järgmise meetodiga:
i) transpordiks mõeldud energia tarnimine kasutamiseks iga liiki maanteesõidukites, väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates (sealhulgas siseveelaevad), põllu- ja metsamajanduslikes traktorites ning väikelaevades;
ii) mis tahes tehnoloogia (sealhulgas süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine) kasutamine, millega saab vähendada tarnitud kütuse või energia elutsükli jooksul tekkivaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid energiaühiku kohta;
c) täiendavast soovituslikust eesmärgist 2% 31. detsembriks 2020 vastavalt artikli 9 lõike 1 punktile i, mis saavutatakse Kyoto protokolli puhta arengu mehhanismi kaudu ostetud heitkoguste vähendamise ühikute kasutamisega vastavalt [...] direktiivi 2003/87/EÜ [...] tingimustele.”
13. Kütusedirektiivi artikkel 7b reguleerib biokütuste kasutamist nende eesmärkide saavutamiseks:
„1. Sõltumata sellest, kas tooraine on kasvatatud ühenduse territooriumil või väljaspool seda, võetakse biokütustest toodetud energiat arvesse artikli 7a eesmärkidel üksnes siis, kui need vastavad käesoleva artikli lõigetes 2 kuni 6 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.
[…]
2. Lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine tänu biokütuste kasutamisele on vähemalt 35%.
[…]”
14. Kütusedirektiivi artikli 7b lõiked 3–5 välistavad võimaluse võtta arvesse biokütuseid, mis on valmistatud suure bioloogilise mitmekesisusega maa-alalt, suure süsinikuvaruga maa-alalt või sel eesmärgil kuivendatud turbarabast saadud toorainest. Artikli 7b lõike 6 kohaselt tuleb järgida teatavaid põllumajandust käsitlevaid liidu õigusnorme.
2. Biokütusedirektiiv
15. Biokütusedirektiiv, mis võeti vastu 2003. aastal, oli esimene õigusakt biokütuste kasutamise edendamiseks. Artikkel 3 sätestab biokütuste kasutamise eesmärgid transpordisektoris:
„1. a) Liikmesriigid peaksid tagama, et nende turgudele viiakse miinimumosa biokütustest ja muudest taastuvkütustest, ning seadma selleks siseriiklikud soovituslikud eesmärgid.
b) i) Kõnealuste eesmärkide kontrollväärtus on 2%, arvutatuna energiasisalduse alusel kogu transpordis kasutatavast bensiinist ja diislikütusest, mis on nende turgudele viidud 31. detsembriks 2005.
ii) Kõnealuste eesmärkide kontrollväärtus on 5,75%, arvutatuna energiasisalduse alusel kogu transpordis kasutatavast bensiinist ja diislikütusest, mis on nende turgudele viidud 31. detsembriks 2010.”
3. Edendamisdirektiiv
16. Biokütusedirektiiv asendati 2009. aastal vastu võetud edendamisdirektiiviga.(9) See sisaldab terviklikke eeskirju taastuvatest energiaallikatest toodetud energia toetamiseks ja selle energia arvessevõtmiseks kliimakaitse raames. Osaliselt kattuvad need eeskirjad samal ajal vastu võetud muudatustega, mis puudutavad kütusedirektiivi.
17. Edendamisdirektiivi artikli 3 lõike 4 esimeses lauses on sätestatud taastuvenergia kohustuslik kvoot transpordisektoris:
„Liikmesriik tagab, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kõikides transpordiliikides on 2020. aastal vähemalt 10% energia lõpptarbimisest transpordisektoris selles liikmesriigis.”
18. Edendamisdirektiivi artiklis 17 on sätestatud samasugused säästlikkuse kriteeriumid kui kütusedirektiivi artiklis 7b.
19. Lisaks tunnistatakse biokütusedirektiiv edendamisdirektiivi artikli 26 lõigetega 2 ja 3 kahes etapis kehtetuks:
„2. Direktiivi 2003/30/EÜ artikkel 2, artikli 3 lõiked 2, 3 ja 5 ning artiklid 5 ja 6 jäetakse välja alates 1. aprillist 2010.
3. Direktiivid 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2012.”
20. Edendamisdirektiiv jõustus artikli 28 kohaselt 25. juunil 2009 nagu direktiiv 2009/30 ja tuli artikli 27 lõike 1 kohaselt põhiosas üle võtta 5. detsembriks 2010.
4. Direktiiv 98/34
21. Direktiivi 98/34 kohaselt peavad liikmesriigid enne seda, kui nad võtavad vastu teatavad õigusnormid, mis võivad häirida siseturu toimimist, pidama nõu komisjoniga.
22. Direktiivi 98/34 artiklis 1 on määratletud olulised mõisted:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1. toode – iga tööstuslikult valmistatud toode ja põllumajandustoode, ka kalatoode;
[…]
3. tehniline spetsifikatsioon – dokumendis sisalduv spetsifikatsioon, millega nähakse ette toote nõutavad omadused, nagu kvaliteet, kasutusotstarve, ohutus või mõõtmed, sealhulgas nõuded toote müüginimetuse, terminite, tunnuste, kontrollimise ja kontrollimeetodite, pakendamise, märgistamise või etikettimise ning vastavushindamismenetluse kohta.
[…]
4. muud nõuded – nõuded, mis ei ole tehniline spetsifikatsioon ja mis esitatakse tootele eelkõige tarbijate või keskkonna kaitsmise eesmärgil ning mis mõjutavad tema elutsüklit pärast turuleviimist, nagu kasutamise, ringlussevõtu, taaskasutamise või kõrvaldamise tingimused, kui need võivad oluliselt mõjutada toote koostist, olemust või turustamist;
[…]
11. tehnilised eeskirjad – tehnilised spetsifikatsioonid ja muud nõuded [...], samuti liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis keelavad toote valmistamise, impordi, turustamise, kasutamise [...], välja arvatud need normid, mis on sätestatud artiklis 10.
[…]
[…]”
23. Direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud teavitamiskohustus:
„Piiramata artikli 10 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest vastava standardi kohta; nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.”
24. Direktiivi 98/34 artiklis 10 on ette nähtud erandid teavitamiskohustusest. Rõhutada tuleb lõike 1 esimeses taandes sätestatud erandit:
„1. Artikleid 8 ja 9 ei kohaldata liikmesriikide nende õigus- ja haldusnormide või vabatahtlike kokkulepete suhtes, mille abil liikmesriigid:
– järgivad ühenduse siduvaid õigusakte, mille tulemusena võetakse vastu tehnilised spetsifikatsioonid või teenuseid puudutavad eeskirjad”.
B. Belgia õigus
25. Põhikohtuasjas vaidlusalune biokütusekvoot on sätestatud tarbimiseks ringlusse lubatud fossiilkütuste hulka biokütuse segamise kohustust käsitlevas 22. juuli 2009. aasta seaduses.(10)
26. Selle seaduse artikli 2 punktides 5‑8 on määratletud eri biokütused:
„5. „FAME” – rasvhapete metüülester KN‑koodiga 3824 90 99, mis vastab normi NBN‑EN 14214 spetsifikatsioonidele;
6. „bioetanool” – biomassist ja/või jäätmete bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist toodetud etanool KN‑koodiga 2207 10 00 ja alkoholisisaldusega vähemalt 99% mahust, mis vastab normi NBN‑EN 15376 spetsifikatsioonidele;
7. „bio-ETBE” – etüül‑tert‑butüüleeter KN‑koodiga 2909 19 00, mittesünteetilist päritolu ja bioetanoolisisaldusega 47% mahust;
8. „säästvad biokütused” – Euroopa Ühenduses (EÜ) toodetud biokütused, mis vastavad järgmistele säästlikkuse kriteeriumidele:
– tooraine peab olema saadud põllumajandusest ja olema kasvatatud võimalikult vähe väetist ja pestitsiidide kasutades; tootmine peab vastama vähemalt nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003, II lisa punktis A „Keskkond” ja punktis 9 sätestatud kohustuslikele majandamisnõuetele ning sama määruse III lisas sätestatud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste säilitamisnõuetele;
– tooraine ei tohi olla saadud väljaspool EÜ‑d asuvalt põllumajandusmaalt, kus on hiljuti metsa raadatud;
– toodetud biokütused peavad CO2 heitkoguseid oluliselt vähendama;
– biokütuste tootmine peab sotsiaalsete ja keskkonnanormide täitmiseks vastama EL‑is kehtestatud tehnilistele spetsifikatsioonidele;
Kuningas kehtestab ministrite nõukogus arutatud kuningliku dekreediga eespool osutatud kriteeriumide tõendid ning vajaduse korral ajakava ja arvutamiskorra.”
27. Artiklites 4 ja 5 on sätestatud biokütusekvoot, mis tuleb täita tavakütustega segamise abil:
„Artikkel 4. § 1. Registreeritud naftaettevõtjad, kes bensiini- ja/või diislitooteid tarbimiseks ringlusse lubavad, on kohustatud samal kalendriaastal tarbimiseks ringlusse lubama ka alljärgnevalt kindlaksmääratud koguse säästvaid biokütuseid:
– FAMEt vähemalt 4 mahuprotsenti tarbimiseks ringlusse lubatud diislitoodete kogusest,
– puhast või bio-ETBE-na bioetanooli vähemalt 4 mahuprotsenti tarbimiseks ringlusse lubatud bensiinitoodete kogusest.
§ 2. […]
Artikkel 5. Artiklis 4 nimetatud säästvate biokütuste tarbimiseks ringlusse lubamine toimub tarbimiseks ringlusse lubatud bensiini- ja/või diislitoodetega segamise abil, kusjuures diislitoodete puhul järgitakse tootenorme NBN EN 590 ja bensiinitoodete puhul tootenorme NBN EN 228.”
28. Seaduse artikli 13 kohaselt kehtis seadus esmalt 1. juulist 2009 kuni 30. juunini 2011, kuid 23. juuni 2011. aasta kuningliku dekreediga(11) pikendati selle kehtivust 30. juunini 2013.
III. Eelotsusetaotlus
29. Mitu Belgia kütuseettevõtjat (edaspidi „Belgische Petroleum Unie jt”) esitasid Grondwettelijk Hofile (Belgia põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) biokütusekvoodi peale hagi. Selles menetluses esitab Grondwettelijk Hof Euroopa Kohtule järgmised küsimused:
„1. Kas kütusedirektiivi artikleid 3, 4 ja 5 ning vajaduse korral Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõiget 3 ja ELTL‑i artikli 26 lõiget 2, artikleid 28 ja 34–36 tuleb tõlgendada nii, et nendega keelustatakse seadusesäte, mille alusel on bensiini- ja/või diislitooteid tarbimiseks ringlusse lubavad registreeritud naftaettevõtjad kohustatud lubama samal kalendriaastal tarbimiseks ringlusse ka teatud koguse säästvaid biokütuseid, nimelt bioetanooli puhtal kujul või bio‑ETBE‑na vähemalt 4 mahuprotsenti tarbimiseks ringlusse lubatud bensiinitoodete kogusest ja FAMEt vähemalt 4 mahuprotsenti tarbimiseks ringlusse lubatud diislitoodete kogusest?
2. Kui esimesele eelotsuse küsimusele vastatakse eitavalt, kas siis tuleb direktiivi 98/34 artiklit 8 tõlgendada nii, et sama direktiivi artikli 10 lõike 1 esimesele taandele vaatamata sätestatakse sellega, et komisjonile edastatakse standardi eelnõu, mille alusel on bensiini- ja/või diislitooteid tarbimiseks ringlusse lubavad registreeritud naftaettevõtjad kohustatud lubama samal kalendriaastal tarbimiseks ringlusse ka teatud koguse säästvaid biokütuseid, nimelt bioetanooli puhtal kujul või bio‑ETBE‑na vähemalt 4 mahuprotsenti tarbimiseks ringlusse lubatud bensiinitoodete kogusest ja FAMEt vähemalt 4 mahuprotsenti tarbimiseks ringlusse lubatud diislitoodete kogusest?”
30. Belgische Petroleum Unie jt, Belgian Bioethanol Association VZW jt (edaspidi „Belgian Bioethanol jt”), Belgia Kuningriik, Madalmaade Kuningriik ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud märkused. Peale Madalmaade osalesid nimetatud menetlusosalised ka 7. juuni 2012. aasta kohtuistungil.
IV. Õiguslik hinnang
A. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
31. Belgian Bioethanol jt kahtlevad eelotsusetaotluse vastuvõetavuses, kuna see ei ole seotud Grondwettelijk Hof’is poolelioleva kohtuvaidlusega. Põhikohtuasi puudutab seda, et väidetavalt on rikutud kaubandus- ja majandustegevuse vabadust, mis on Belgia õigusega tagatud. Viidatud liidu õigusnormide rikkumist ei ole ette heidetud.
32. Eeldatakse siiski, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õiguse tõlgendamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(12)
33. Grondwettelijk Hof lähtub sellest, et kaubandus- ja majandustegevuse vabadust on rikutud, kui Belgia biokütusekvoot rikub liidu õiguse sätteid. Seetõttu ei saa järeldada, et eelotsusetaotlus ei ole põhikohtuasja esemega mingil viisil seotud. Järelikult on see vastuvõetav.
B. Kütusedirektiiv
34. Esimese küsimusega soovib Grondwettelijk Hof eelkõige teada, kas biokütusekvoot on kooskõlas kütusedirektiivi artiklitega 3, 4 ja 5. Küsimus puudutab küll ainult vaidlusaluse Belgia seaduse artiklis 4 sätestatud kohustust lubada ringlusse teatav kogus biokütuseid, kuid samal ajal tuleb siiski arvesse võtta, et vastavalt seaduse artiklile 5 tehakse seda tavakütustega segamise abil.
1. Kütusedirektiivi artiklid 3 ja 4
35. Belgia biokütusekvoot oleks igal juhul lubamatu, kui sellest tulenevad kütusesegud oleksid vastuolus bensiini ja diislikütuse spetsifikatsioonidega, mis on sätestatud kütusedirektiivi artiklites 3 ja 4.
36. Kütusedirektiivi uue redaktsiooni puhul sellega probleemi ei ole. Artikli 3 lõikes 3 ja artikli 4 lõike 1 teises lõigus on kindlaks määratud etanooli maksimumsisaldus bensiinis (5%) ja rasvhappe metüülestri maksimumsisaldus diislikütuses (7%). Belgia õigusnorm, mille kohaselt tuleb tavakütusega segamise abil ringlusse lubada 4% biokütust, ei sunni seda piirmäära ületama. Järelikult ei esine vastuolu.
37. Kütusedirektiivi varasema redaktsiooni kohaselt oleks olukord teistsugune. Artikli 3 lõike 2 punkt b ja I lisa sätestavad küll samuti, et bensiini etanoolisisaldus on kuni 5%, kuid rasvhappe metüülestri segamist diislikütusega ei olnud ette nähtud.
38. Kui Belgia biokütusekvoot 1. juulil 2009 jõustus, oli kütusedirektiivi muutmist käsitleva direktiiviga 2009/30 siiski juba muudetud kütusedirektiivi, eelkõige käesolevas kohtuasjas asjakohaseid artikleid 3 ja 4. Need muudatused jõustusid ülevõtmistähtajast sõltumata kohe koos uue direktiiviga.(13) Puuduvad eraldi üleminekusätted, mis näeksid ette varasemate sätete edasikehtimise teatavatel asjaoludel. Seetõttu ei saa varasema redaktsiooni artikleid 3 ja 4 enam Belgia biokütusekvoodi hindamise alusena kasutada.
39. Järelikult tuleb kütusedirektiivi uue redaktsiooni põhjal sedastada, et biokütusekvoot on selle artiklitega 3 ja 4 kooskõlas.
2. Kütusedirektiivi artikkel 5
40. Menetlusosalised vaidlevad aga eelkõige kütusedirektiivi artikli 5 üle, mida kütusedirektiivi 2009. aasta muudatused ei puuduta. Nimetatud artikli kohaselt ei tohi ükski liikmesriik keelata, piirata ega vältida selle direktiivi nõuetele vastavate kütuste turuleviimist. Belgische Petroleum Unie jt leiavad, et biokütuste segamise kohustus piirab kütuste turuleviimist. See seab nimelt lisatingimuse juba direktiivi nõuetele vastavate kütuste turuleviimisele.
a) Kütusedirektiivi artikli 5 tõlgendamine
41. See seisukoht tugineb põhivabaduste piiramise keelule, mis tuleb kõne alla juba siis, kui meede võib otseselt või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada liidusisest kaubandust(14) või keelata või takistada põhivabaduse kasutamist või muuta selle vähem atraktiivseks.(15) Esmapilgul võib tõepoolest eeldada, et seadusandja pidas kütusedirektiivi artiklisse 5 piiramiskeelu lisamisel silmas neid tuntud piiramiskeelde. Samuti on selge, et seda sätet tuleb – täpselt samamoodi kui ülejäänud teiseseid õigusnorme – kahtluse korral tõlgendada kooskõlas põhivabadustega.
42. Sellest ei järeldu siiski, et kütusedirektiivi artiklit 5 tuleb tõlgendada kui põhivabadust ja et sellega on seega vastuolus igasugune normidele vastavate kütuste turustamise piirang, mis kehtib sätte sõnastuse kohaselt ka puhtalt siseriiklikes olukordades. Liidu õiguse aluseks olevatel põhivabadustel(16) on nimelt hoopis teine eesmärk kui artiklis 5 sätestatud piiramiskeelul. See ilmneb eelkõige kütusedirektiivi kontekstist ja eesmärkidest.
43. Kütusedirektiivi eesmärk ei ole täielikult ühtlustada kütusemajandust. Kütusedirektiivi põhjenduse 1 kohaselt on eesmärk pigem ühtlustada kütuste spetsifikatsioonid, st kütuste koostist ja omadusi käsitlevad õigusnormid, et vältida erinevatest standarditest tulenevaid kaubandustõkkeid. See lubab oletada, et piiramiskeeldu kohaldatakse ainult neile õigusnormidele, mis puudutavad kütusespetsifikatsioone.
44. Seda toetab ka ainus sõnaselge erand, kütusedirektiivi artikkel 6, mis puudutab ainult rangemate keskkonnakaitseliste spetsifikatsioonide vastuvõtmist. Kui seadusandja oleks soovinud artikliga 5 kehtestada ulatusliku piiramiskeelu, oleks ta teinud vastava ulatusliku erandi. See oleks hõlmanud ka võimalikke piiranguid, mis ei kuulu artikli 6 alla, nagu nt hinnaregulatsioonid, kütusevarustuse kindlust käsitlevad õigusnormid või kütusereklaami sätted.
45. Muud teisese õiguse normid, näiteks mineraalõlitoodete maksustamise kohta,(17) kinnitavad kütusedirektiivis sätestatud piiramiskeelu piiratud ulatust. Ka selline maks peaks laialt tõlgendatud piiramiskeelu korral olema põhjendatud, kuid maksu ja piiramiskeelu vahelist seost ei ole kusagil käsitletud.
46. Kokkuvõttes võib sedastada, et kütusedirektiivi artikliga 5 on vastuolus ainult need sätted, mis on otseselt seotud kütusespetsifikatsioonidega.
b) Kütusedirektiivi artiklis 5 sätestatud piiramiskeelu kohaldamine
47. Formaalsest seisukohast ei sisalda vaidlusalune Belgia biokütusekvoot täiendavaid kütusespetsifikatsioone. Belgia, Belgian Bioethanol Association ja komisjon rõhutavad õigesti, et segamise abil biokütuste müügi kohustus ei hõlma iga kütuseliitrit. Tootjad otsustavad ise, kas nad segavad igasse liitrisse 4% biokütust või müüvad teatavad partiid segamata ja teised partiid selle võrra suurema biokütusesisaldusega.
48. Kokkuvõttes vastab Belgia õigusnorm siiski täiendavale kütusespetsifikatsioonile, kuna kütuseettevõtjad peavad igal juhul segama märkimisväärse osa oma ringlusse lastavast kütusest biokütusega. Asjaolu, et nad võivad teatavasse kütusekogusesse segada erineva osa biokütust, kuni nad müüvad kokku piisavalt palju biokütust, ilma et ületaksid kütusedirektiivis sätestatud ülempiiri, ei muuda kõnealuse kohustuse olemust: märkimisväärne kogus müüdavast kütusest tuleb segada biokütusega.
49. Madalmaad mainivad küll mõnda muud moodust asjakohase biokütusekoguse ringlusse laskmiseks, kuid need ei oma põhikohtuasjas tähtsust. Nimelt lastakse biokütuseid Belgia seaduse artikli 5 kohaselt ringlusse bensiini või diisliga segamise abil.
50. Sama tulemuseni jõudis muuseas ka Grondwettelijk Hof, kui ta sedastas – täpselt samamoodi kui varem seadusandlikus menetluses juba Raad van State (Belgia riiginõukogu)(18) –, et Belgia õigusnorm on siseriiklikku pädevuse jaotust käsitlevate sätete tähenduses „tootestandard”.(19)
51. See täiendav kütusespetsifikatsioon piirab kütusedirektiiviga kooskõlas olevate kütuste turustamist. Nende kütuste turustamine on vähem atraktiivne, kui kütuseettevõtjad on kohustatud müüma 4% biokütuseid. Selle kohustuse täitmine võib olla seotud suuremate kulude või lisariskidega.
52. Seetõttu piirab biokütusekvoot põhimõtteliselt kütusedirektiivi artikli 5 tähenduses kütuste turustamist.
c) Võimalikud erandid kütusedirektiivi artiklis 5 sätestatud piiramiskeelust
53. Tuleb siiski veel uurida, kas biokütusekvoodile laieneb erand kütusedirektiivi artiklis 5 sätestatud piiramiskeelust. Erandid võivad tuleneda selle direktiivi või muude direktiivide sätetest.
i) Kütusedirektiivi artiklid 3 ja 4
54. Kütusedirektiivi artikli 3 lõiget 3 ja artikli 4 lõike 1 teist lõiku ei saa käsitada erandina artiklist 5. Vastavalt neile sätetele peavad liikmesriigid küll asjakohast segamist lubama, kuid ei nähtu, et neil oleks õigus biokütustega segamist nõuda.
ii) Kütusedirektiivi artikkel 6
55. Samuti ei ilmne, et saaks kohaldada rangemate keskkonnakaitseliste kütusespetsifikatsioonidega seotud erandit, mis on sätestatud kütusedirektiivi artiklis 6. Nimelt puudub selle sätte kohaselt vajalik komisjoni heakskiit. Komisjoni 15. augusti 2007. aasta arvamus varasema Belgia seaduseelnõu kohta,(20) mida on menetluses korduvalt mainitud, ei lähtunud artiklist 6, vaid direktiivis 98/34 sätestatud menetlusest. Samuti ei sisaldanud see komisjoni heakskiitu Belgia biokütusekvoodile.
iii) Kütusedirektiivi artiklid 7a ja 7b
56. Biokütusekvoot võib siiski põhineda kütusedirektiivi artikli 7a lõikel 2. Selle sätte kohaselt nõuavad liikmesriigid, et tarnijad vähendaksid tarnitud kütuse energiaühiku kohta tekkivaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid teatava protsendi võrra. See eesmärk lisati kütusedirektiivi direktiiviga 2009/30, mille põhjenduses 9 on sätestatud, et see eesmärk tuleb vähemalt osaliselt saavutada biokütuste kasutamisega. Sellest tulenevalt nõuab kütusedirektiivi artikli 7b lõige 2, et biokütuste kasutamisega vähendataks kasvuhoonegaaside heitkoguseid esmalt vähemalt 35%, hiljem 50% ja lõpuks 60%. Seega ei saa kütuseettevõtjatele biokütuste kasutamise kohustuse kehtestamine olla vastuolus kütusedirektiivi ja eelkõige selle artikliga 5.
57. Nende sätete ülevõtmistähtaeg ei olnud küll Belgia biokütusekvoodi kehtestamise ajal veel möödunud. Direktiivist tulenevad aga alates selle jõustumisest õiguslikud tagajärjed liikmesriikidele(21) ja loomulikult võib selle ka juba varem üle võtta.(22) Seetõttu võib Belgia tugineda artikli 7a lõikele 2 juba enne ülevõtmistähtaja möödumist.
58. Belgische Petroleum Unie jt rõhutavad siiski õigesti, et kütusedirektiivi artikli 7b lõike 1 kohaselt võib biokütuseid selle kohustuse täitmisel arvesse võtta üksnes siis, kui need on toodetud vastavalt artikli 7b lõigetes 3–6 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele. Need kriteeriumid keelavad eelkõige võtta kasutusele teatavaid keskkonnale suure väärtusega maa-alasid ning nõuavad – biokütuste ja asjakohase tooraine tootmisel liidus – liidu põllumajanduse keskkonnaõiguse järgimist.
59. Belgia biokütusekvoot kuulub seetõttu kütusedirektiivi artikli 7a lõike 2 kohaldamisalasse üksnes siis, kui on kindel, et biokütused või kasutatud tooraine on toodetud vastavalt artikli 7b lõigetes 3–6 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.
60. Küsimus, kas Belgia sätted seda tagavad, ei ole eelotsusetaotluse ese ja seda ei saa eelotsusetaotluses esitatud teabe põhjal ka kontrollida. Seetõttu peab seda küsimust veel uurima Grondwettelijk Hof. Ei ole aga ilmne, et Belgia 22. juuli 2009. aasta seaduse artikli 2 punktis 8 toodud säästvate biokütuste määratlus on selleks piisav.
iv) Edendamisdirektiiv
61. Edendamisdirektiivi kohta kehtib põhimõtteliselt sama mis kütusedirektiivi artiklite 7a ja 7b kohta. Biokütusekvoot on vahend, mis aitab täita edendamisdirektiivi artikli 3 lõikes 4 sätestatud taastuvenergia kasutamise kvooti transpordisektoris. Seejuures tulevad siiski arvesse vaid need biokütused, mis on toodetud säästlikkuse kriteeriumide kohaselt. Seetõttu ei saa selle direktiivi kohaldamine muuta kütusedirektiivi uurimise tulemust.
v) Biokütusedirektiivi artikkel 3
62. Kui säästlikkuse kriteeriumide järgimine ei ole tagatud, tuleb siiski kõne alla, et biokütusekvoot võib tugineda 2003. aasta biokütusedirektiivi artikli 3 lõikele 1. Selle kohaselt peaksid liikmesriigid transpordisektoris, määrates kindlaks siseriiklikud soovituslikud eesmärgid, tagama, et biokütused moodustaksid 31. detsembriks 2010 vähemalt 5,75% kogu transpordiks ette nähtud bensiini ja diislikütuse kogusest, mis turule lastakse.
63. Euroopa Kohus on sedastanud, et biokütusedirektiiv ei näe liikmesriikidele meetodi osas, kuidas liikmesriigid need soovituslikud eesmärgid peaksid saavutama, ette mingeid nõudeid, vaid jätab neile õiguse otsustada, millised meetodid nad soovivad kehtestada, jättes sellega neile laia kaalutlusõiguse. Seejuures on eriti sobiv vahend kütuseettevõtjatele kohustusliku biokütusekvoodi kindlaksmääramine.(23) Seetõttu ei saa selline kvoot olla põhimõtteliselt vastuolus kütusedirektiivi artiklis 5 sätestatud piiramiskeeluga.
64. Biokütusedirektiivi põhjenduses 21 on siiski meelde tuletatud, et liikmesriikide biokütuste kasutamist soodustav poliitika ei tohiks põhjustada selliste kütuste vaba liikumise ärakeelamist, mis vastavad ühenduse õigusega sätestatud ühtlustatud keskkonnakaitselistele spetsifikaatidele. Biokütusedirektiivi tuleb tõlgendada nii, et selle rakendusmeetmed peavad vastama ELTL artiklile 34, milles on sätestatud kaupade vaba liikumine.(24) Need ei tohi seega kehtestada kütusekaubanduse lubamatuid piiranguid.
65. Nagu selgitatud, muudab biokütusekvoot kütusedirektiivi spetsifikatsioonidele vastavate tavakütustega kauplemise vähem atraktiivseks.(25) Eelotsusetaotluses eeldatakse seetõttu nähtavasti, et vaidlusalused Belgia sätted piiravad kaupade vaba liikumist,(26) st et kvoot hõlmab nii importkütuseid kui ka siseriiklikult turule lastud kütuseid. Kuid isegi juhul, kui hõlmatud oleks ainult siseriiklik kütusetoodang, võiks biokütusekvoot vähemalt kaudselt piirata toornafta või teiste kütusetootmise sisendite importi. Seda seetõttu, et nendest ainetest siseriiklikuks tarbimiseks kütuse tootmine oleks vähem atraktiivne.
66. Ühendusesisest kaubandust takistada võivaid siseriiklikke meetmeid saab siiski õigustada ülekaalukate keskkonnakaitsenõuetega, tingimusel, et kõnealused meetmed on taotletava eesmärgiga proportsionaalsed.(27)
67. Kui liidu seadusandja on juba asjakohased õigusnormid vastu võtnud, toetavad need sellist õigustust, kuid neid tuleb ka järgida.(28)
68. Nagu kohtuotsusest Plantanol(29) biokütusedirektiivi kohta nähtub, võisid liikmesriigid esialgu eeldada, et biokütusekvoot oli ettenähtud künniste piires ja ilma täiendavate piiranguteta õigustatud ülekaalukate keskkonnakaitsenõuetega.
69. Kütusedirektiivi vahepeal lisatud artikli 7b lõigetest 3–6 ja biokütusedirektiivi asendanud edendamisdirektiivi artiklist 17 ilmneb siiski, et liit ei pea biokütuste kasutamist enam ilma pikemata ülekaalukaks keskkonnakaitsenõudeks. Direktiivi 2009/30 põhjenduse 11 ja edendamisdirektiivi põhjenduse 69 kohaselt tuleb bioloogiliselt mitmekesiseid maa-alasid kaitsta hävitamise eest, mida põhjustab biokütuste tooraine tootmine. Sama kehtib vastavalt direktiivi 2009/30 põhjendustele 12 ja 14 ning edendamisdirektiivi põhjendustele 70 ja 72 pinnases või taimedes leiduva suure süsinikuvaruga maa-alade kohta, kuna selle süsiniku vabanemisega kaasnev kahju on suurem kui biokütuste kasutamisest tulenev kasu.
70. Need uued teadmised biokütuste edendamise riskide kohta olid küll olulised juba enne mõlema direktiivi vastuvõtmist 2009. aastal, kuid hiljemalt sellest ajast pidid need liikmesriikidele teada olema. Seetõttu tuleb neid kaupade vaba liikumise keskkonnakaitselistel põhjustel piiramise õigustatuse hindamisel arvesse võtta.
71. Direktiivide ülevõtmistähtajad näitavad siiski, et siseriiklike õigusaktide kohandamiseks on vaja aega. Kehtivate õigusnormide hindamisel omavad säästlikkuse kriteeriumid seetõttu tähtsust alles pärast kõnealuste direktiivide ülevõtmistähtaja möödumist, st pärast 30. detsembrit 2010, mis on kütusedirektiivi muudatuste ülevõtmistähtaja lõpp.
72. See ei kehti siiski uute piirangute nagu Belgia biokütusekvoodi kohta, mis võeti vastu alles pärast edendamisdirektiivi ja direktiivi 2009/30 jõustumist.
73. Sel ajal ei olnud liikmesriigid küll kohustatud võtma meetmeid direktiivide ülevõtmiseks enne selleks ette nähtud tähtaja möödumist. EL lepingu artikli 4 lõikest 3 koostoimes ELTL artikli 288 kolmanda lõiguga ning direktiividest tuleneb siiski, et liikmesriigid peavad selle tähtaja jooksul hoiduma kehtestamast õigusnorme, mis võivad direktiivis sätestatud eesmärgi saavutamist tõsiselt kahjustada.(30)
74. Ei ole välistatud, et uue biokütusekvoodi kehtestamine säästlikkuse kriteeriume arvesse võtmata oli vastuolus direktiivi eesmärgi kahjustamise keeluga.(31) Suurenenud nõudlus biokütuste järele võis nimelt viia tooraine tootmisega korvamatu kahju tekitamiseni, mida tuleb vältida säästlikkuse kriteeriumidega.
75. Küsimust, kas direktiivi eesmärgi kahjustamise keeld on kohaldatav, ei tule siiski lõplikult otsustada. Käesolevas asjas ei uurita nimelt seda, kas Belgia biokütusekvoot on edendamisdirektiiviga ja direktiiviga 2009/30 vastuolus, vaid seda, kas Belgia biokütusekvoodist tulenevat kaupade vaba liikumise piirangut saab õigustada ülekaalukate keskkonnakaitsenõuetega ja kas biokütusedirektiiv lubab sel eesmärgil teha erandi kütusedirektiivi artiklis 5 sätestatud piiramiskeelust. Selle õigustuse tõlgendamisel tuleb ilma pikemata arvestada kehtivates õigusaktides sisalduvaid liidu seadusandja hinnanguid. Seejuures ei tule kohaldada direktiivi eesmärgi kahjustamise keeldu ega oodata ülevõtmistähtaja möödumist.(32)
76. Sellest järeldub, et Belgia võib õigustuseks viidata biokütusedirektiivile üksnes juhul, kui biokütusekvoot vastab säästlikkuse kriteeriumidele.
77. Juhuks, kui Euroopa Kohus ei jaga minu arvamust, et biokütusedirektiivi artikli 3 lõike 1 kohaldamisel tuleb arvesse võtta säästlikkuse kriteeriume, tuleb märkida, et igasugune sellele direktiivile tuginev õigustus pidi ära langema 1. jaanuarist 2012, kuna alates sellest kuupäevast tunnistati nimetatud direktiiv edendamisdirektiivi artikli 26 lõikega 3 kehtetuks.
vi) ELTL artikkel 193
78. Belgia viitab küll ka ELTL artiklile 193, mis lubab liikmesriikidel võtta rangemaid keskkonnakaitsemeetmeid. Biokütusekvoot, mis ei vasta säästlikkuse kriteeriumidele, ei ole siiski rangem kaitsemeede, vaid selle tagajärjel jääb keskkonnakaitse tase liidus nõutavast kaitsetasemest allapoole.
79. Pealegi kehtib ELTL artikkel 193 vaid nende liidu keskkonnakaitsemeetmete suhtes, mis põhinevad ELTL artiklil 192. Säästlikkuse kriteeriumid tuginevad aga vastavalt edendamisdirektiivi põhjendusele 95 ja direktiivi 2009/30 põhjendusele 23 ELTL artiklis 114 sätestatud siseturupädevusele. Sellisel juhul on rangemad kaitsemeetmed lubatud ainult vastavalt ELTL artikli 114 lõigetele 5–7. Käesolevas asjas ei ole nende sätete kohaldamise tingimused siiski täidetud juba seetõttu, et Belgia ei ole komisjonile asjakohast taotlust esitanud.
vii) Vahekokkuvõte
80. Belgia biokütusekvoot on seega kütusedirektiiviga kooskõlas üksnes juhul, kui see vastab artikli 7b lõigetes 3–6 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.
3. Viidatud esmase õiguse sätted
81. Grondwettelijk Hof’i poolt teise võimalusena viidatud esmase õiguse sätteid, st EL lepingu artikli 4 lõiget 3 ja ELTL artikli 26 lõiget 2 ning artikleid 28 ja 34–36 ei ole vaja eraldi uurida. Kui Belgia biokütusekvoot vastab säästlikkuse kriteeriumidele, on see ka siseturuga kooskõlas, kuna selle eesmärk on rakendada teisesest õigusest tulenevat kohustust, mida ei ole vaidlustatud. Kui see ei vasta aga säästlikkuse kriteeriumidele, ei ole see juba teisese õiguse sätete kohaselt lubatud.
4. Vastus esimesele küsimusele
82. Esimesele küsimusele tuleb seega vastata, et kütusedirektiivi artikleid 3, 4, 5, 7a ja 7b tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus 25. juunil 2009 vastu võetud seadusesäte, mille kohaselt on bensiini- ja/või diislitooteid tarbimiseks ringlusse lubavad registreeritud naftaettevõtjad kohustatud lubama bensiini või diislikütusega segamise abil samal kalendriaastal tarbimiseks ringlusse ka teatud koguse säästvaid biokütuseid, nimelt bioetanooli puhtal kujul või bio‑ETBE‑na vähemalt 4 mahuprotsenti tarbimiseks ringlusse lubatud bensiinitoodete kogusest ja rasvhappe metüülestrit vähemalt 4 mahuprotsenti tarbimiseks ringlusse lubatud diislitoodete kogusest, kui nende biokütuste tootmisel järgitakse nimetatud direktiivi artiklis 7b sätestatud säästlikkuse kriteeriume.
C. Komisjoniga nõupidamine
83. Teise küsimusega soovib Grondwettelijk Hof saada selgust, kas Belgia oli vastavalt direktiivi 98/34 artikli 8 lõikele 1 kohustatud enne vaidlusaluste õigusnormide jõustumist pidama biokütusekvoodi kehtestamist käsitlevate õigusnormide üle nõu komisjoniga.
84. Direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 kohaselt edastavad liikmesriigid komisjonile viivitamata kõik tehniliste eeskirjade eelnõud.
85. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et direktiivi 98/34 eesmärk on kaitsta preventiivse kontrolli abil kaupade vaba liikumist, mis on üks liidu aluspõhimõtetest. Nimetatud kontroll on tarvilik, kuna direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad tehnilised eeskirjad võivad tekitada liikmesriikidevahelise kaubavahetuse takistusi ning selliseid takistusi võib lubada üksnes juhul, kui need on vajalikud selleks, et täita üldise huvi eesmärkidest tulenevaid ülekaalukaid nõudmisi.(33)
86. Kuna direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus sisalduv teatamiskohustus on oluline ühenduse vahend niisuguse kontrolli saavutamisel, ning nimetatud kontroll on seda tõhusam, kui direktiivi tõlgendatakse nii, et teatamiskohustuse eiramise puhul on tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega, mis tingib tehniliste eeskirjade kohaldamatuse, mistõttu ei saa nende täitmist üksikisikutelt nõuda.(34)
87. Seetõttu küsib Grondwettelijk Hof, kas Belgia biokütusekvoot on tehniline eeskiri direktiivi 98/34 tähenduses, mis tuleb edastada.
88. Kohtupraktika kohaselt tuleneb sellega seoses direktiivi 98/34 artikli 1 punktist 11, et mõiste „tehnilised eeskirjad” koosneb kolmest kategooriast, st esiteks on need „tehnilised spetsifikatsioonid” nimetatud direktiivi artikli 1 punkti 3 tähenduses, teiseks „muud nõuded”, mis on määratletud selle direktiivi artikli 1 punktis 4 ja kolmandaks sama direktiivi artikli 1 punktis 11 ette nähtud „normid, mis keelavad toote valmistamise, impordi, turustamise või kasutamise”.(35)
89. Biokütusekvoot ei sisalda keeldu ja käesoleval juhul võib jääda lahtiseks küsimus, kas asjaolu, et iga kütuseliitrit ei tule biokütusega segada, välistab tehnilise spetsifikatsiooni olemasolu. Seda seetõttu, et igal juhul on tegemist „muude nõuetega” direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 4 tähenduses.
90. Kohtupraktika kohaselt on see nii juhul, kui kõnealused sätted võivad oluliselt mõjutada asjaomase toote koostist, olemust või turustamist.(36) Kuna biokütusekvoodi täitmiseks segatakse biokütust bensiini ja diislikütuse hulka, mõjutab see nende toodete koostist ja turustamist.
91. Grondwettelijk Hof’i viidatud direktiivi 98/34 artikli 10 lõike 1 esimene taane ei tühista nõupidamise kohustust. See erand kehtib nimelt vaid nende meetmete kohta, mille abil liikmesriigid järgivad liidu siduvaid õigusakte, mille tulemusena võetakse vastu tehnilised spetsifikatsioonid või teenuseid puudutavad eeskirjad.
92. Biokütusekvoot ei ole siiski liidu spetsifikatsioon, vaid sellega võetakse üle liidu õigusest tulenev kohustus, mis jätab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi. Selleks et vältida vigu selle kaalutlusruumi kasutamisel, on põhimõtteliselt vaja pidada nõu komisjoniga.
93. Komisjon märgib siiski õigesti, et käesolevas asjas ei olnud nõupidamine sellegipoolest vajalik.
94. Euroopa Kohus on nimelt sedastanud, et komisjonile juba direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 esimese lõigu kohaselt esitatud tehniliste eeskirjade eelnõusse sisse viidud muudatused, mis võrreldes esitatud eelnõuga toovad kaasa üksnes asjassepuutuva toote kasutamise tingimuste leevendamise ja seega vähendavad tehniliste eeskirjade võimalikku mõju kaubavahetusele, ei kujuta endast eespool punktis 85 toodud direktiivi 98/34 eesmärki silmas pidades olulisi muudatusi. Sellised muudatused ei ole seega allutatud eelnevale teatamiskohustusele.(37)
95. Eelotsusetaotluse kohaselt oli Belgia komisjoniga nõu pidanud varasema õigusakti eelnõu üle, mille kohaselt pidi bensiin sisaldama 7% etanooli ja diislikütus 5% rasvhappe metüülestrit.(38) Komisjon märkis selle kohta, et kütusedirektiivi artikli 3 kohaselt võib bensiin sisaldada ainult kuni 5% etanooli, artikli 4 kohaselt ei ole diislikütuse rasvhappe metüülestri sisaldust sätestatud ja artikliga 5 on vastuolus õigusnormid, mis näevad ette teatava biokütusekvoodi iga kütuseliitri jaoks.
96. Vaidlusalune Belgia biokütusekvoot on kujundatud neid märkusi ja kütusedirektiivi artiklite 3 ja 4 vahepealseid muudatusi silmas pidades. Kvoodid ei ületa bensiini ja diislikütuse puhul lubatud piirmäära. Ka ei ole need tingimata seotud iga kütuseliitriga.
97. Järelikult on tegemist ainult varasema õigusnormi leevendamisega, mille puhul ei ole vaja komisjoniga uuesti nõu pidada.
98. Teisele küsimusele tuleb seega vastata, et standardi eelnõu, mille kohaselt on bensiini- ja/või diislitooteid tarbimiseks ringlusse lubavad registreeritud naftaettevõtjad kohustatud lubama bensiini või diislikütusega segamise abil samal kalendriaastal tarbimiseks ringlusse ka teatud koguse säästvaid biokütuseid, tuleb direktiivi 98/34 artikli 8 kohaselt põhimõtteliselt komisjonile edastada kui muu nõue. Teavitamiskohustus langeb siiski ära, kui see eelnõu kujutab endast vaid juba esitatud eelnõu leevendamist.
V. Ettepanek
99. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Direktiivi 98/70/EÜ artikleid 3, 4, 5, 7a ja 7b, mida on muudetud direktiiviga 2009/30/EÜ, tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus pärast 25. juunit 2009 vastu võetud seadusesäte, mille kohaselt on bensiini- ja/või diislitooteid tarbimiseks ringlusse lubavad registreeritud naftaettevõtjad kohustatud lubama samal kalendriaastal tarbimiseks ringlusse ka teatud koguse säästvaid biokütuseid, nimelt bioetanooli puhtal kujul või bio‑ETBE‑na vähemalt 4 mahuprotsenti tarbimiseks ringlusse lubatud bensiinitoodete kogusest ja rasvhappe metüülestrit vähemalt 4 mahuprotsenti tarbimiseks ringlusse lubatud diislitoodete kogusest, kui nende biokütuste tootmisel järgitakse nimetatud direktiivi artiklis 7b sätestatud säästlikkuse kriteeriume.
2. Standardi eelnõu, mille kohaselt on bensiini- ja/või diislitooteid tarbimiseks ringlusse lubavad registreeritud naftaettevõtjad kohustatud lubama bensiini või diislikütusega segamise abil samal kalendriaastal tarbimiseks ringlusse ka teatud koguse säästvaid biokütuseid, tuleb direktiivi 98/34 artikli 8 kohaselt põhimõtteliselt komisjonile edastada kui muu nõue. Teavitamiskohustus langeb siiski ära, kui see eelnõu kujutab endast vaid juba esitatud eelnõu leevendamist.
1 – Algkeel: saksa.
2 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. mai 2003. aasta direktiiv 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris (ELT L 123, lk 42; ELT eriväljaanne 13/31, lk 188).
3 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, lk 16).
4 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/30/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ seoses bensiini, diislikütuse ja gaasiõli spetsifikatsioonidega ja kehtestatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve ja vähendamise mehhanism ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 1999/32/EÜ seoses siseveelaevades kasutatava kütuse spetsifikatsioonidega ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 93/12/EMÜ (ELT L 140, lk 88).
5 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiiv 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi ning nõukogu direktiivi 93/12/EMÜ muutmise kohta (EÜT L 350, lk 58; ELT eriväljaanne 13/23, lk 182).
6 – Vastavalt komisjoni 31. jaanuari 2011. aasta teatisele Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Taastuvenergia: edusammud 2020. aasta eesmärgi täitmisel” (KOM(2011) 31, (lõplik) lk 12) olid 20 liikmesriiki selleks ajaks kehtestanud samalaadsed kohustused.
7 – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiv 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337), muudetud nõukogu 20. novembri 2006. aasta direktiiviga 2006/96/EÜ, millega kohandatakse teatavaid direktiive kaupade vaba liikumise valdkonnas seoses Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisega (ELT L 363, lk 81).
8 – Direktiiv 98/70, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1882/2003 EÜ asutamislepingu artiklis 251 osutatud menetlusele vastavates õigusaktides sätestatud rakendusvolituste kasutamisel komisjoni abistavaid komiteesid käsitlevate sätete kohandamise kohta nõukogu otsusega 1999/468/EÜ (ELT L 284, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 447), mis kehtis 25. juunini 2009.
9 – Viidatud eespool 3. joonealuses märkuses.
10 – Moniteur belge, 3.8.2009, lk 51920.
11 – Moniteur belge, 30.6.2011, lk 37981.
12 – 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑355/97: Beck ja Bergdorf (EKL 1999, lk I‑4977, punkt 22); 5. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑94/04 ja C‑202/04: Cipolla jt (EKL 2006, lk I‑11421, punkt 25); 8. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑478/07: Budĕjovický Budvar (EKL 2009, lk I‑7721, punkt 63) ja 1. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑145/10: Painer (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 59).
13 – Vt enne ülevõtmistähtaja möödumist uutele sätetele tuginemise kohta allpool käesoleva ettepaneku punkt 57.
14 – 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑110/05: komisjon vs. Itaalia (EKL 2009, lk I‑519, punkt 33).
15 – Vt töötajate vaba liikumise kohta 10. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑379/09: Casteels (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 22); asutamisvabaduse kohta 11. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑384/08: Attanasio Group (EKL 2010, lk I‑2055, punkt 43); teenuste osutamise vabaduse kohta 28. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑272/94: Guiot (EKL 1996, lk I‑1905, punkt 10) ja 4. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/08 ja C‑429/08: Football Association Premier League jt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 85) ning kapitali vaba liikumise kohta 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑446/04: Test Claimants in the FII Group Litigation (EKL 2006, lk I‑11753, punkt 184).
16 – Vt nt 7. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 115/78: Knoors (EKL 1979, lk 399, punkt 17); 30. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑55/94: Gebhard (EKL 1995, lk I‑4165, punkt 37) ja 15. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑96/08: CIBA (EKL 2010, lk I‑2911, punkt 45).
17 – Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405).
18 – Belgia esindajatekoja 9. juuni 2009. aasta dokument DOC 52 2037/001, lk 17, 20 jj (punkt 5.2.).
19 – Grondwettelijk Hof’i 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas 149/2010: Belgische Petroleum Unie jt, punkt B.5.2.
20 – Komisjoni kirjalike märkuste 4. lisa.
21 – 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt (EKL 2006, lk I‑6057, punkt 119).
22 – Vt 15. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑320/03: komisjon vs. Austria (EKL 2005, lk I‑9871, punkt 80) ja 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑422/05: komisjon vs. Belgia (EKL 2007, lk I‑4749, punkt 52).
23 – 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑201/08: Plantanol (EKL 2009, lk I‑8343, punkt 35 jj).
24 – Vt 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑309/02: Radlberger Getränkegesellschaft ja S. Spitz (EKL 2004, lk I‑11763, punkt 36).
25 – Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 51.
26 – Viidatud eespool 19. joonealuses märkuses, punkt B.11.
27 – Vt nt 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 302/86 : komisjon vs. Taani (EKL 1988, lk 4607, punkt 8); 9. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑2/90: komisjon vs. Belgia (EKL 1992, lk I‑4431, punkt 22) ja eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Getränkegesellschaft ja S. Spitz, punkt 75.
28 – Eespool 22. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Austria, punkt 74 jj. Vt ka 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra (EKL 2001, lk I‑2099, punkt 77 jj).
29 – Viidatud eespool 23. joonealuses märkuses.
30 – 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑129/96: Inter-Environnement Wallonie (EKL 1997, lk I‑7411, punkt 45); eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 121; eespool 22. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 62, ja 26. mai 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑165/09–C‑167/09: Stichting Natuur en Milieu jt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 78).
31 – Vt nt minu 18. mai 2004. aasta ettepanek kohtuasjas C‑313/02: Wippel (EKL 2004, lk I‑9483, ettepaneku punkt 60); minu 27. oktoobri 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt (EKL 2006, lk I‑6057, ettepaneku punkt 48) ja minu 16. detsembri 2010. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C‑165/09–C‑167/09: Stichting Natuur en Milieu jt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, ettepaneku punkt 83 jj).
32 – Vt ka kaalutlused direktiiviga kooskõlas oleva tõlgenduse kohta enne ülevõtmistähtaja möödumist minu eespool 31. joonealuses märkuses viidatud ettepanekus kohtuasjas Wippel, punktid 58‑63, ja eespool 31. joonealuses märkuses viidatud ettepanekus Adeneler, punktid 45‑53.
33 – 15. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑433/05: Sandström (EKL 2010, lk I‑2885, punkt 42) ja 9. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑361/10: Intercommunale Intermosane ja Fédération de l’industrie et du gaz (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 10) ning seal viidatud kohtupraktika.
34 – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sandström, punkt 43.
35 – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Intercommunale Intermosane ja Fédération de l’industrie et du gaz, punkt 11 ning seal viidatud kohtupraktika.
36 – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Intercommunale Intermosane ja Fédération de l’industrie et du gaz, punkt 20 ning seal viidatud kohtupraktika.
37 – Eespool 33. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sandström, punkt 47.
38 – Viidatud eespool 19. joonealuses märkuses, punkt B.5.1.