[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel, 17.11.2010

KOM(2010) 674 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Kadunud laste otsimise Euroopa abitelefon 116 000

SISUKORD

Sissejuhatus 3

1. Mis takistab abitelefoni 116 000 kasutuselevõttu? 4

1.1. Abitelefoni 116 000 kasutuselevõtu etapid 4

1.2. Milliseid probleeme on esinenud? 4

1.2.1. Teabepuudus 5

1.2.2. Abiliini ülalpidamise kulud 5

1.2.3. Abiliinile helistamise kulud 5

2. Hea tava 6

2.1.1. Teabepuudus 6

2.1.2. Telefoninumbri eraldamine 6

2.1.3. Jooksvad kulud 6

2.1.4. Telekommunikatsioonikulud 7

3. Ühised miinimumnõuded, millega tagatakse teenuse kvaliteet 7

Järeldused 8

SISSEJUHATUS

Iga päev läheb Euroopa Liidus kaduma mõni laps. Kellelt saavad kadunud lapse vanemad paluda abi? Kuna ühe enam eurooplasi elab, töötab ja reisib teistes ELi riikides, on üha olulisem, et põhiteenuseid saaksid kasutada ka need, kes ei tunne kohalikke olusid. Mitmes liikmesriigis on juba olemas kadunud laste otsimise abitelefon, kuid telefoninumber erineb riigiti.

15. veebruaril 2007 võttis Euroopa Komisjon vastu otsuse,[1] mille kohaselt liikmesriikidel tuleb reserveerida numbriga 116 algav kuuekohaline numeratsiooniala ELi sotsiaalse väärtusega teenuste jaoks. Esimese numbrina reserveeriti telefoninumber 116 000 kadunud lastest teatamise abitelefonile. See oli ka esimene praktiline meede, mis võeti vastavalt komisjoni teatisele „Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamine”[2]. Eesmärk on saavutada, et teatava teenuse saamiseks tuleks terves Euroopa Liidus helistada samal telefoninumbril. Kui abitelefon on kõikjal sama, siis lihtsustab see hätta sattunud lapsevanemail abi palumist näiteks juhul, kui laps läheb kaotsi perekonna puhkusereisi ajal väljaspool oma liikmesriiki.

2008. aasta juunis palus komisjon liikmesriikidel[3] esitada üksikasjalikud andmed abitelefoni 116 000 töölerakendamise kohta. Koostatud ülevaatest selgus, et liikmesriigid ei ole teinud kuigi palju numbri tuntuse suurendamiseks. See omakorda on aeglustanud kadunud laste abitelefoni üle-Euroopalist rakendamist. Uue kohustusena[4] kehtestati 2009. aasta novembris vastuvõetud telekommunikatsioonipaketi muudatustega, et liikmesriikidel tuleb teha kõik võimalik abitelefoni kasutuselevõtuks. See nõue tuleb liikmesriikidel täita 25. maiks 2011. Komisjoni eesmärk on rakendada abitelefon 116 000 tööle terves ELis.

Praegu, kolm aastat pärast komisjoni otsuse 2007/116/EÜ vastuvõtmist, on tulemused ikka kesised. Abitelefon 116 000 toimib ainult 13 liikmesriigis: Belgias, Hispaanias, Itaalias, Kreekas, Madalmaades, Poolas, Portugalis, Prantsusmaal, Rumeenias, Slovakkias, Taanis, Ungaris ja Ühendkuningriigis[5].

Teatisel on kaks eesmärki. Esiteks esitab komisjon liikmesriikidele uue üleskutse hakata abitelefoni esmatähtsa ülesandena tööle rakendama. Teiseks on komisjoni eesmärk saavutada, et teenus oleks terves liidus võrdselt heal tasemel.

Ta kavatseb anda praktilist abi liikmesriikidele, kes ei ole abitelefoni veel tööle rakendanud. Selleks selgitab ta välja senised takistused ja aitab vahetada head tava.

Teatis jaguneb kolmeks osaks. Neist esimeses käsitletakse takistusi, mis on seganud abitelefoni kasutuselevõttu liikmesriikides, kus abitelefon ei ole veel tööle rakendatud. Teises osas kirjeldatakse head tava ja toimivaid lahendusi, mida asjaomased liikmesriigid saavad kasutada takistuste ületamiseks. Kolmandas jaos tehakse ettepanek kehtestada ühised miinimumnõuded abitelefoniteenuse kvaliteedi tagamiseks.

MIS TAKISTAB ABITELEFONI 116 000 KASUTUSELEVÕTTU?

Abitelefoni 116 000 kasutuselevõtu etapid

Euroopa Komisjoni otsuse 2007/116/EÜ (edaspidi „otsus”) kohaselt tuleb liikmesriikidel reserveerida number 116 000 kadunud laste otsimise abitelefonile. Kui ettevalmistused on tehtud, tuleb liikmesriikidel teatada, et numbri võib välja anda . Seejärel saab esitada taotlusi numbri kasutamiseks. Nende nõuete täitmise tähtaeg oli 31. august 2007. Selle etapi on läbinud kõik liikmeriigid.

Seejärel tuleb liikmesriikidel eraldada number asjaomasele organisatsioonile, näiteks valitsusvälisele organisatsioonile või telekommunikatsiooniettevõttele. Selle etapi on praeguseks lõpule viinud 14 liikmesriiki[6].

Pärast numbri eraldamist tuleb liikmesriikidel abitelefon käivitada.

Milliseid probleeme on esinenud?

Liikmesriigid annavad komisjonile abitelefoni käivitamisest aru sidekomitee kaudu, mis loodi direktiiviga 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta.

29. juunil 2010 saatis komisjon küsimustiku liikmesriikidele ja üle 30 organisatsioonile, kes pakuvad sotsiaalse väärtusega teenuseid 116ga algavate telefoninumbrite kaudu[7]. Küsimustikuga koguti järgmist teavet: i) kulud (üld- ja telekommunikatsioonikulud), ii) teenuse rahastamine, iii) saadud kõnede arv, iv) tehnilised küsimused ja v) muud küsimused.

Saadud teabe järgi otsustades tundub, et kadunud laste otsimise abitelefoni käivitamist takistavad kaks tegurit: teabepuudus ja maksumus.

Teabepuudus

Mitu teenusepakkujat teatas, et numbri eraldamist takistab või viivitab teabe puudumine selle kohta, et number 116 000 on kadunud laste otsimise abitelefonile reserveeritud. Sama järeldati ka hiljutises uuringus, mille programmi Daphne III raames teostas kadunud laste otsimise organisatsioon,[8] ning hiljuti läbiviidud lapse õigusi mõjutavate ELi sise- ja välisvahendite mõju uuringu[9] esialgsetes järeldustes.

Vastustest ilmneb, et taotlusi on esitatud vähe seetõttu, et võimalikud teenuseosutajad lihtsalt ei teadnud, et niisugune number on olemas. Võimalikud teenuseosutajad ei tea kuigi palju ka sellest, millise ametiasutuse käest tuleb numbri eraldamist taotleda, ning neil puudub teave taotlemise korra kohta. Liikmesriikide ametiasutuste ja reguleerimisasutuste tegevus on aga koordineerimata.

Probleemiks peeti ka seda, et avalikkus ei tea kadunud laste abiliinist kuigi palju.

Abiliini ülalpidamise kulud

Peamiseks probleemiks peeti kulusid, mida nõuab abiliini ülalpidamine. Osutati, et rahastamisprobleemid on abiliini töölerakendamise ja käitamise peamine takistus.

Otsuses on abiliini 116 000 kirjeldatud järgmiselt: teenusega a) võetakse vastu kadunud lastest teavitavaid kõnesid ja suunatakse need politseile; b) antakse juhiseid ja tuge kadunud lapse eest vastutavatele isikutele; c) toetatakse uurimist. Lisaks on numbri 116 000 kasutamise õigusega seotud tingimus, et teenus peab olema kättesaadav igal ajal. Vastajad nentisid, et selle nõude täitmiseks peab teenusepakkujal olema väljaõpetatud personal ja asjakohane oskusteave. Tasuta töötavad vabatahtlikud aga sellele tingimusele ei vasta. Vastajad märkisid, et teenust tuleks osutada ka muus keeles kui asjaomase liikmesriigi ametlik keel, mida selles riigis reisil olevad teise liikmesriigi kodanikud sageli ei oska. Töötajate koolitamise kulud on aga märkimisväärsed.

Mitte kõik teenuseosutajad ei suuda kanda abitelefoniga seotud personali- ja halduskulusid. Teatavatel juhtudel tuleb teenuseosutajal kanda ka telekommunikatsioonikulud, mille suurus on arvestuslikult 5 % kogu eelarvest[10].

Rahastamisallikaid on kolm: riigipoolne rahastamine, ettevõtete sotsiaalse vastutuse kavad ja erarahastamine. Rahastamisallikad erinevad liikmesriigiti.

Abiliinile helistamise kulud

Enamik teenuseosutajaid vastas, et mobiilse rändlusteenuse kasutajaile ja välismaalt helistajaile ei tarvitse abitelefon 116 000 olla kättesaadav. Kui aga reisil olevad vanemad ja lapsed ei saa abitelefonile helistada oma mobiiltelefonilt, muudab see ühtse numbri 116 000 olemasolu mõttetuks.

Abitelefon käitavad organisatsioonid või telekommunikatsiooniettevõtted ei tarvitse nõustuda nende kõnede kulusid katma (või ei suuda nad seda teha). Kuna number 116 000 peab olema tasuta number, kannab kõne kulu tavaliselt kõne vastuvõttev teenuseosutaja. See võib olla takistuseks juhul, kui teenusepakkuja on heategevusorganisatsioon, kuna rändlusteenuse kulud võivad nõuda suure osa nende eelarvest.

Tasuta telefoniliine reguleeriv raamistik erineb liikmesriigiti ja tasuta telefoninumbri olemasolu ei taga tingimata seda, et sellele helistamine on ühtviisi tasuta kõikidele helistajatele. Otsusega ei panda liikmesriikidele kohustust tagada, et kadunud laste abitelefonile helistamine on tasuta. See ei ole kooskõlas ELi asjaomase õigusraamistikuga, mille kohaselt liikmesriikidel tuleb tagada, et hädaabitelefonile saab alati helistada tasuta.

Saadud vastuste kohaselt mõjutab teises liikmesriigis reisivate mobiiltelefonikasutajate olukorda ka see, et puuduvad kokkulepped rändlusteenuse kasutamise kulude hüvitamise kohta.

HEA TAVA

Mitmes liikmesriigis on olemas probleemide lahendamise hea tava. See ilmneb sidekomiteelt saadud teabest, küsimustiku vastustest ja kadunud laste otsimise organisatsiooni teostatud Daphne III-uuringu tulemustest.

Teabepuudus

25. mail 2009 algatasid kadunud laste otsimise organisatsioon ja programm Daphne III kampaania eesmärgiga suurendada abitelefoni tuntust. Selleks levitati kümnes liikmesriigis müüri- ja lendlehti ning käevõrusid.

2009. aastal käivitati Prantsusmaal koostöös politsei ja sandarmeeriaga teavituskampaania, mille käigus paigaldati üle 50 000 müürilehe.

Telefoninumbri eraldamine

Ungari 116 000 abitelefonisüsteemi käivitamiseks korraldasid Ungari ametiasutused koos telekommunikatsiooniettevõtetega konverentsi. Suurbritannia tururegulaator palus Ühendkuningriigi valitsusel osutada abi, et valida välja abitelefoniteenuse osutaja, kellele telefoninumber eraldatakse.

Mõnes riigis, nagu Prantsusmaal , tegid reguleerivad asutused koostööd siseministeeriumiga, et töötada välja kriteeriumitabel, mille alusel valida abiliini käitamiseks parim teenuseosutaja.

Jooksvad kulud

Ungaris katab riik osa abitelefoniteenuse käitamise üldkuludest riikliku lastekaitseprogrammi raames.

Portugalis õnnestus teenusosutajal saavutada, et kõik teenuseosutamise kulud katab riik.

Belgias toimib abitelefon avaliku ja erasektori partnerluses ning käitaja saab igal aastal toetust üleriigiliselt loteriiettevõttelt.

Kreekas ei kanna kulusid teenuseosutaja, vaid telekommunikatsiooniettevõte oma sotsiaalse vastutuse programmi raames.

Mõnes liikmesriigis (näiteks Belgia ja Prantsusmaa ) aga töötab abitelefon hädaabinumbrina, st senine hädaabitelefon on ühendatud abitelefoniga, mille käitamise kulud kannab riik. Teenust osutatakse avaliku ja erasektori partnerluses.

Telekommunikatsioonikulud

Portugalis ja Rumeenias on telekommunikatsiooniettevõtted võtnud telefonikõnede kulud enda kanda. Poolas on mobiiltelefonioperaatorid loobunud tasu võtmisest abitelefonile tehtavate kõnede eest. Seega on kõned tasuta nii helistajale kui ka teenuseosutajale.

Ungaris lepiti teenuseosutajaga kokku „kommertshind”, milleks loetakse väikseimat hinda, mida maksab keskmise suurusega äriettevõte.

ÜHISED MIINIMUMNÕUDED, MILLEGA TAGATAKSE TEENUSE KVALITEET

Kui kõikides liikmesriikides on abitelefon käivitatud, peab teenus terves Euroopa Liidus olema kvaliteetne ning lastevanematele ja lastele tuleb tagada ühesuguse abi kõikides liikmesriikides. Kuigi otsuses rõhutatakse, et Euroopas reisivatele isikutele tuleb kõikjal pakkuda ühesugust teenust, kõnelevad faktid seda, et lapse kadumise korral pakutav teenus on erinev.

Otsuse kohaselt peab teenus olema katkematult kättesaadav terves riigis ning abitelefoni suhtes kehtivad ka muud õigusaktid, näiteks isikuandmete kaitse eeskirjad. Neile lisaks on mitmes liikmesriigis saadud kogemusi, mille alusel hakkab kujunema hea tava.

- Teenus peab toimima liikmesriigi ametlikus keeles ja lisaks vähemalt inglise keeles.

Näiteks Rumeenias osutatakse teenust ka prantsuse, inglise ja hispaania keeles, Kreekas ka inglise keeles.

- Selleks et teenust osutavaid töötajaid suudaksid täita oma ülesandeid, tuleb neid koolitada. Muu hulgas tuleb neile õpetada laste eakohast kohtlemist.

Rumeenias, Ungaris ja Hispaanias , kus abitelefoni töötajad on tavaliselt sotsiaaltöötajad ja psühholoogid, korraldatakse teenust osutavaile töötajaile vajaliku suunitlusega kursusi. Neile õpetatakse kehtestatud korrast kinnipidamist, kõnedele vastamist ja toimetulekut üliemotsionaalsete kõnedega, kui helistaja on ärritunud või paanikas.

- Teisest riigist saabuvad kõned tuleb suunata asjaomastele ametiasutustele.

- Kui vaja, tuleb pärast juhtumi lõpetamist võtta asjakohaseid järelmeetmeid.

Kuigi eeskirjad seda ei nõua, helistab Belgia teenuseosutaja teatavatel juhtudel asjaosalistele uuesti ja annab nõu, milliste teenuseosutajate või organisatsioonide poole laps ja/või vanemad võivad pöörduda edasise abi saamiseks.

- Teenuseosutaja ning riigi õiguskaitse- ja/või kohtuasutuste vahel sõlmitakse koostööleping.

Teenuseosutaja on õiguskaitse- ja/või kohtuasutustega sõlminud lepingu näiteks Rumeenias, Hispaanias, Prantsusmaal, Portugalis ja Belgias .

Järeldused

Telekommunikatsioonivaldkonna reformi paketti kuuluvate õigusaktidega on komisjonile antud õigus võtta tehnilisi rakendusmeetmeid, et käivitada numeratsiooniala algusega 116, sealhulgas kadunud laste abitelefon 116 000. Need rakendusmeetmed ei piira ega mõjuta selliste teenistuste korraldust, mis jääb liikmesriikide ainupädevusse.

Komisjon osutab ka edaspidi liikmesriikidele abi kadunud laste abiliini kiireks käivitamiseks ja töökorda seadmiseks, jälgides ja hinnates olukorda sidekomitee kaudu.

Seni, kuni abitelefon on käivitatud kõigis 27 liikmesriigis, korraldab komisjon igal aastal sidusrühmade kõrgetasemelisi kohtumisi. Nende kohtumiste eesmärk on parandada teadmisi, vahetada head tava ja leida praktilisi vahendeid abitelefoni tegelikuks käivitamiseks ja kõiki liikmesriike hõlmava kvaliteetse teenuse osutamiseks. Kohtumised toimuvad iga aasta 25. mai paiku, et tähistada rahvusvahelist kadunud laste päeva ning väljendada solidaarsust kadunud laste ja nende vahematega.

Komisjoni eesmärk on käivitada kadunud laste abitelefon täielikult terves ELis ja ta jälgib selle nimel liikmesriikides tehtavat tööd. Kui edasiliikumine ei ole piisavalt kiire, võib komisjon esitada ettepaneku võtta vastu täiendav õigusakt, et iga laps ja lapsevanem saaks abi vaid ühe telefonikõnega kus tahes Euroopa Liidus.

LISA

Numbri 116 000 eraldamine |

Liikmesriik | Number 116000 | Number 116000 |

on eraldatud | toimib |

Austria |

Belgia | X | X |

Bulgaaria |

Eesti |

Hispaania | X | X |

Iirimaa |

Itaalia | X | X |

Kreeka | X | X |

Küpros |

Läti |

Leedu |

Luksemburg |

Madalmaad | X | X |

Malta | X |

Poola | X | X |

Portugal | X | X |

Prantsusmaa | X | X |

Rootsi |

Rumeenia | X | X |

Saksamaa |

Slovakkia | X | X |

Sloveenia |

Soome |

Taani | X | X |

Tšehhi |

Ungari | X | X |

Ühendkuningriik | X | X[11] |

[1] Komisjoni otsus 2007/116/eü, 15. veebruar 2007, millega reserveeritakse riigisisene numeratsiooniala algusega 116 sotsiaalse väärtusega ühtlustatud teenuse ühtlustatud numbritele (ELT L 49, 17.2.2007, lk 30–33), viimati muudetud komisjoni otsusega 2009/884/EÜ. Üksikasjalikumat teavet vt http://ec.europa.eu/information_society/policy/ecomm/current/pan_european/index_en.htm.

[2] Komisjoni teatis KOM(2006) 367 (lõplik), 4. juuli 2006, Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamine. Vthttp://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2006:0367:FIN:ET:PDF.

[3] Direktiivi 2002/21/EÜ alusel loodi sidekomitee, mille kaudu liikmesriigid annavad komisjonile aru abitelefonide rakendamisest. Sidekomitee, COCOMM 08-06 ja COCOMM 08-18,vt http://circa.europa.eu/Public/irc/infso/cocom1/library?l=/public_documents_2008.

[4] Direktiivi 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ, artiklis 27a on sätestatud, et liikmesriigid edendavad konkreetsete numbrite kasutamist numeratsioonialas algusega „116”; innustavad oma territooriumil nende teenuste osutamist, milleks kõnealused numbrid on reserveeritud; tagavad puudega lõppkasutajate juurdepääsu teenustele ning selle, et kodanikke on piisavalt teavitatud teenuse olemasolust ja selle kasutamisest. Lisaks meetmete võtmisele numeratsioonialas algusega 116 olevate numbrite suhtes teevad liikmesriigid kõik selleks, et kodanikel oleks juurdepääs abitelefonile laste kadumisest teatamiseks. Abitelefoni number on 116 000 (ELT L 337/11, 18.12.2009).

[5] Ühendkuningriigis töötab abitelefon ainult osaliselt.

[6] Belgia, Hispaania, Itaalia, Kreeka, Madalmaad, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Slovakkia, Taani, Ungari ja Ühendkuningriik.

[7] Sidekomitee 14. oktoobri 2010. aasta küsimustik COCOMM10-30, vt veebileht: http://circa.europa.eu/Public/irc/infso/cocom1/library?l=/public_documents_2010.

[8] Tegemist on Kadunud ja Seksuaalselt Ekspluateeritud Laste Euroopa Föderatsiooniga, mis on 16 ELi liikmesriigi ja Šveitsi 24 valitsusvälist organisatsiooni ühendav katusorganisatsioon.

[9] Uuring käsitleb lapse õigusi mõjutavate ELi vahendite mõju, laste kaitse määra ja laste õiguste süvendamise hinnangut ning selle viib komisjoni ülesandel läbi Leedu avaliku poliitika ja halduse instituut. Uuringu lõpparuanneavaldatakse veebiaadressilhttp://ec.europa.eu/justice/policies/children/policies_children_intro_en.htm.

[10] Allikas: Sidekomitee 14. oktoobri 2010. aasta küsimustik COCOMM10-30.

[11] Number toimib osaliselt.