52009DC0162

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 8.4.2009

KOM(2009) 162 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine Uus hoog Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale

{SEK(2009) 453}{SEK(2009) 454}

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine Uus hoog Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale

SISSEJUHATUS

Nüüdisaegne vesiviljelus kujutab endast olulist uuendust kalatoodete ja veekeskkonnast saadud toidu tootmisel ning on üks kiiremini kasvavaid toiduainete tootmise sektoreid, kasvades kogu maailmas keskmiselt 6–8 % aastas. Vesiviljelus on käesoleva aastatuhande algusega võrreldes kasvanud kogu maailmas kolmandiku võrra, saavutades 2006. aasta kogutoodanguks ligi 52 miljonit tonni, ning seda on ajendanud muljetavaldav kasv Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Vesiviljelus varustab inimtoiduks ettenähtud kalatoodetega ligi poolt maailma ja tal on märkimisväärsed võimalused edasiseks kasvuks[1]. Seetõttu on vesiviljelus väga oluline osa lahendusest, mis aitaks rahuldada tulevast nõudlust kala järele. Kuid vesiviljeluse arendamine ei kahanda vajadust ookeanide säästva kasutamise eesmärgil looduslike kalavarude ülepüüki vähendada või seda ära hoida. Seega loob vesiviljelus suuri võimalusi ja tekitab märkimisväärseid probleeme, eelkõige seoses tootmise keskkonnasäästlikkuse ning toodete kvaliteedi ja ohutusega. Vesiviljelus on tähtis majandusharu teatavates ELi ranniku- ja sisemaapiirkondades. See hõlmab nii mere- ja magevee kalu kui ka karploomi, keda kasvatatakse eri liiki kasvandussüsteemides, mis on suletud või avatud, ekstensiivsed või intensiivsed, paiknevad maal, järvedes, tiikides, mis on jõgede või isegi põhjavee toitega, kalda lähedal või kaugel merel. Kõnealust tegevust mõjutavad mitmed ühenduse poliitikavaldkonnad ning selle tööstusharu arengule Euroopas on märkimisväärselt kaasa aidanud ühist kalanduspoliitikat toetav struktuuripoliitika. Vesiviljelus on väikesemahulisest käsitöönduslikust tegevusalast muutunud täielikult integreeritud ettevõtetega kõrgtehnoloogiliseks majandusharuks. EL 27 vesiviljelustööstus tootis 2006. aastal umbes 1,3 miljonit tonni kala, karp- ja koorikloomi, mis tähendas peaaegu 3 miljardi euro suurust käivet ja ligikaudu 65 000 töökoha loomist. Praegune ELi tarbimisnõudlus ulatub umbes 12 miljoni tonnini.

2002. aastal vastu võetud ELi vesiviljelussektori säästva arengu strateegias[2] on sätestatud poliitilised suunised vesiviljeluse kasvu edendamiseks. Seitsme järgneva aasta jooksul on tehtud märkimisväärseid edusamme ELi vesiviljelustoodete keskkonnasäästlikkuse, ohutuse ja kvaliteedi tagamisel[3]. Sama ajavahemiku jooksul on ELi vesiviljelussektori kogutoodang jäänud siiski samale tasemele, olles teravas kontrastis ülejäänud maailmas toimunud kiire kasvuga.

Kiiresti muutuva tehnoloogia ning püsivate majanduslike ja keskkonnaalaste probleemide taustal on õige aeg teha kokkuvõte ELi vesiviljelussektori tugevatest ja nõrkadest külgedest. Käesoleva teatise eesmärk on kindlaks teha selle seisaku põhjused ja neid analüüsida, et tagada ELi juhtroll selles strateegilises sektoris. Teatis tugineb 2002. aasta vesiviljelusstrateegia saavutustele ja uuele hoole, mille annab merendusalasele tegevusele ELi integreeritud merenduspoliitika.

ELI VESIVILJELUSE TULEVIKUVISIOON

Praegused ülesanded ja väljavaated

EL on üks maailma suuremaid veeskasvatatavatest liikidest saadud toidu turgusid, mis sõltub kasvava nõudluse rahuldamiseks üha enam impordist. Tal on dünaamiline tipptasemel teadusuuringute ja tehnoloogiasektor, kõrgtasemel seadmed ja kalatoit, kvalifitseeritud ja koolitatud ettevõtjad ning uuendusmeelsed ettevõtted, samuti stabiilne keskkonna- ja tervisekaitse õigusraamistik. Siiski on ELi vesiviljelussektoril hulk probleeme: nt piiratud juurdepääs asukohale ja litsentseerimisele, tööstusharu killustumine, piiratud juurdepääs stardikapitalile või uuendustegevusteks laenu saamisele riskiolukorras (eriti majandusolukorra ja kaubandusstruktuuri pidevaid muutusi silmas pidades), importkaubanduse surve, ravimi- ja vaktsiinipuudus. Lisaks tekitavad ELi ranged eeskirjad, eriti looduskaitse valdkonnas, konkurentsipiiranguid võrreldes Aasia ja Ladina-Ameerika konkurentidega.

EL peaks investeerima maailmaturule, müües oma tehnoloogiat ja oskusteavet, et aidata lahendada säästvat arengut ja ohutust käsitlevaid küsimusi.

Vesiviljelustööstus on valitsusasutustele ja investoritele ikka veel suhteliselt võõras. Selle ees seisavad tegutsemisruumi eest võitleva ja üha rohkem põllumajandustegevuse keskkonnasäästlikkusele tähelepanu pöörava areneva ühiskonna probleemid.

ELi vesiviljelustööstuse tuleviku rajamine

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) prognoosi kohaselt kasvab mereandide tarbimine jätkuvalt kogu maailmas. Vabas looduses elavate kalade püügiga ei ole võimalik seda nõudmist täielikult rahuldada. Isegi siis, kui looduslikud varud taastuksid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemeni, tuleks kiiresti suureneva nõudmise rahuldamiseks siiski kaasata vesiviljelustoodang. Tarbijate nõudmiste rahuldamiseks peab EL kõnealused ülesanded lahendama ja valmistuma kasvavaks nõudluseks.

ELi vesiviljelustööstus peaks tulevikus olema säästva arengu esirinnas. Tuleb rakendada vajalikud meetmed, et tagada meie tööstusele juhtroll nn sinises revolutsioonis, sõltumata sellest, kas tegemist on veekeskkonnast saadud toidu tootmise, tehnoloogia ja uuendustegevuse või standardite kehtestamise ja sertifitseerimismenetlustega ELi ja rahvusvahelisel tasandil. Selle eesmärgi saavutamisel püütakse käesoleva teatisega aidata teadvustada tingimusi, mida edukas ja säästev vesiviljelustööstus vajab turul edukalt konkureerimiseks. Kõnealune tööstusharu peab olema võimeline hõlmama kogu tarneahelat, nii kõrgväärtuslikke uuenduslikke tooteid, mis rahuldavad ELi ja välistarbijate vajadusi, kui ka vesiviljelusettevõtetele kõrgtasemel seadmete tootmist.

Vesiviljelustoidu ja vesiviljelusettevõtete seadmete tootmist peavad toetama kõrgtasemel teadusuuringud ja tehnoloogia. EL peab säilitama tugeva uurimis- ja tehnoloogilise eelise, et jääda esirinda selles strateegilises valdkonnas ja parandada vesiviljelussektori konkurentsivõimet, soodustades uuendusliku tehnoloogia ja juhtimismeetodite pidevat arendamist ja kasutamist. Kõrgtasemel teadusuuringud ja tehnoloogia peavad samuti kaasa aitama vesiviljelustööstuse keskkonnasäästvusele. See võimaldaks paljudel ELi vesiviljelusettevõtetel ja neid tehnoloogiaga varustaval tööstusel investeerida väljapoole ühendust.

Turutingimused kujundavad mooduse, kuidas tööstus panustab tervislike ja ohutute veekeskkonnast saadud toiduainetega varustamisse, vähendades samal ajal ELi sõltuvust impordist. ELi tootjad peaksid oma tooteid turul positsioneerima kõrgväärtuslike toodetena, tuginedes nende keskkonnatoimele, rangetele tervishoiunõuetele ja jälgitavusele, ning jätkama turgude arendamist ELis ja väljapool ühendust. Sellega seoses võivad vabatahtlikud märgistus- ja sertifitseerimissüsteemid, mis vastavad WTO nõuetele, suurendada tarbijate usaldust ja parandada rangeid kvaliteedistandardeid järgivate vesiviljelustoodete positsiooni.

Kõrgtasemel teadusuuringute ja tehnoloogia abil peab vesiviljelusest saama keskkonnasõbralik tööstusharu. Keskkonnasäästlikkus on hädavajalik, kuna tarbijad tahavad samuti üha enam olla kindlad selles, et vesiviljelustoodete tootmisel ja transportimisel võetakse täielikult arvesse kõrgetasemelisi keskkonnakaitse nõudeid. Kõrgete standardite kohaldamine parandab lõppkokkuvõttes vesiviljelustööstuse mainet ja hõlbustab juurdepääsu turgudele.

Mitmed olulised probleemid, mis takistavad Euroopa vesiviljelussektori arengut, on otseselt sõltuvad riiklikul või piirkondlikul tasandil tehtavast poliitikast ja võetavatest meetmetest. Seepärast peavad valitsusasutused looma asjakohase raamistiku käesoleva visiooni konkretiseerimiseks ja aitama kõrvaldada riiklike õigusaktide kitsaskohti. See raamistik peab olema prognoositav, järjepidev ja kulutasuv, et võimaldada tööstusel ära kasutada oma potentsiaali.

Seepärast võib käesolev strateegia anda tulemusi ainult siis, kui kõik täielikult toetavad selle eesmärke ning kui selle edasist tugevdamist ja vahendamist jätkavad valitsusasutused riiklikul ja piirkondlikul tasandil.

ELI VESIVILJELUSTOODETE KONKURENTSIVÕIME EDENDAMINE

Euroopa vesiviljeluse tulevikuvisiooni elluviimiseks peaks EL edendama konkurentsivõimelist ja mitmekülgset vesiviljelustööstust (sh seadmete ja tehnoloogiaga varustajad), mida toetavad kõrgtasemel teadusuuringud ja tehnoloogia ning mis hõlmab kogu tarneahelat ja rahuldab säästval viisil tarbijate vajadusi. Vesiviljeluse säästvaks arenguks esmatähtsaid vajadusi hinnatakse ka ühise kalanduspoliitika reformi ja selle tulevase finantsraamistiku kontekstis. Sellega seoses kaalub komisjon eeskätt konkreetsete rahastamisvõimaluste loomist selliste meetmete jaoks, mis ületavad riikliku mõõtme.

Teadusuuringud ja tehnoloogiaarendus

EL on olnud vesiviljelusega seotud teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduste peamine rahastaja. Kuuenda teadusuuringute raamprogrammi alusel eraldati vesiviljeluse teadusprojektidele 98 miljonit eurot, sealhulgas 32 miljonit eurot väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Sellise toetuse jätkamine ja tugevdamine on äärmiselt tähtis.

Vesiviljeluse säästvat arengut peaksid toetama tipptasemel teadusuuringud ja uuendustegevus. Tööstusjuhid käivitasid hiljuti algatuse, mille eesmärk on luua Euroopa vesiviljeluse tehnoloogia- ja innovatsiooniplatvorm (EATIP), mis aitaks säilitada juhtrolli maailmas, esitada strateegilist tulevikuvisiooni ning määratleda Euroopa vesiviljelussektori prioriteedid teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse valdkonnas. Kasvandussüsteemides tehtud tehnoloogilised uuendused on osutunud tõhusaks vahendiks, mis aitab vähendada vesiviljelustööstuse mõju keskkonnale.

Äärmiselt oluline on vesiviljelust käsitlevate tipptasemel teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduste jätkuv toetamine, eraalgatuse edendamine kõnealuses valdkonnas ja rahastamisvõimaluste laiendamine. Avaliku sektori rahastatavad teadusuuringud võivad toimida erasektori teadus- ja arendustegevuse suhtes toetusmehhanismina ning need peaksid keskenduma esmatähtsatele valdkondadele, eriti neile, mida väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ei suuda täielikult rahastada või millesse investeerimine on seotud suurte riskidega. Sellega seoses tuleks leida sünergiaid ka merendusega seotud tegevusaladega (näiteks avamere vesiviljelus).

Komisjon:

- tegeleb teadus- ja arendustegevusega vesiviljelussektoris ja eraldab piisava osa ELi eelarvest vesiviljelusprojektidele, et edasi arendada säästva ja konkurentsivõimelise vesiviljelusega tegelemiseks vajalikku teadmisbaasi. Komisjon hakkab uurima ka seda, kuidas olemasolevaid vahendeid Euroopa tasandil tõhusamalt kasutada. Samal ajal kutsutakse liikmesriike ja tööstust suurendama oma investeeringuid vesiviljeluse teadusuuringutesse Euroopa teadusruumis;

- toetab põhiliste uurimisinfrastruktuuride optimeerimist ja arendamist ning tugevdab võrgustikku ja laiemasse teadusvõrgustikku integreerumist, et käsitleda uue merenduspoliitika ja selle strateegilise uurimiskava[4] kontekstis ülemaailmseid probleeme nagu kliimamuutustega kohanemine;

- kutsub liikmesriike teadvustama ekstensiivse ja traditsioonilise vesiviljeluse tähtsust ning kaaluma võimalusi tootmise arendamiseks olemasolevates kohtades ja rajatistes.

Lisaks võib vesiviljelustööstuse arendamisel mängida olulist rolli piisav kindlustus, mis katab varude ja/või tehnoloogiaga seotud riskid, eriti innovatiivsete projektide puhul, kus kahjumi mõju võib olla märkimisväärne. Seepärast analüüsib komisjon selliste projektide mõju ja kaalub, kas on asjakohane kohandada kehtivaid suuniseid riigiabi kontrollimiseks kalandus- ja vesiviljelussektoris.

Võrdne konkurent võitluses asukoha pärast

Üha suurenev konkurents asukoha pärast on üks peamisi probleeme nii rannikuäärse vesiviljeluse kui ka magevee kalakasvatuse edasisel arendamisel.

Kohavalik on otsustava tähtsusega ning ruumilisel planeerimisel on tähtis roll asukoha leidmisel iga majandustegevuse jaoks, andes suuniseid ja varustades neid usaldusväärsete andmetega, mis annab investoritele kindlustunde, aitab vältida konflikte ning leida meetmete ja keskkonna vahelist sünergiat, pidades lõppeesmärgina silmas säästvat arengut.

Komisjon:

- jätkab oma algatust merealade ruumilise planeerimise arendamise ja rannikualade integreeritud haldamise edendamisel vastavalt uue merenduspoliitika[5] raames määratletud eesmärkidele;

- kutsub kõiki liikmesriike arendama mereala ruumilise planeerimise süsteeme, täies mahus tunnustades vesiviljeluse strateegilist tähtsust. Sellega seoses kaalub komisjon võimalust tugevdada ühise kalanduspoliitika järgmise reformi ettevalmistamisel seoseid ühenduse rahastamisvahendite ja merega seotud tegevusalade (sh vesiviljelus) paiknemise küsimuse vahel;

- kutsub liikmesriike tagama, et maakasutuse planeerimine maismaal hõlmaks täielikult ka magevee vesiviljeluse vajadusi ja väärtusi.

Vesiviljelusettevõtete toimetulek turunõudlusega

ELi vesiviljelustööstus peaks suutma tulla toime tarbijate nõudmistega, olema kohandatav muutuvatele turunõudlustele ja võimeline tegutsema võrdväärselt turustusahela teiste osalistega[6]. Komisjon vaatab 2009. aastal läbi kala- ja vesiviljelustoodetega seotud turupoliitika ning:

- hindab ja käsitleb kalandus- ja vesiviljelustoodete turunduspoliitika edaspidise reformi raames vesiviljelussektori vajadusi, eelkõige seoses tootjaorganisatsioonide, kutsealade vaheliste küsimuste, tarbijateabe ja turuinstrumentidega, näiteks veekeskkonnast saadud toiduainete märgistamine;

- jätkab liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja sidusrühmadega koostööd standardite loomisel ja edendamisel (eelkõige mahevesiviljelus või ökomärgisesüsteemid);

- jätkab rahvusvahelist koostööd märgistamis- ja sertifitseerimisküsimustes, eelkõige FAOga.

Rahvusvaheline mõõde

Innovatiivne tööstus pakub ka sellega seotud sektoritele (nt seadmed, kalatoit, veterinaarravimite tootmine) võimalust laieneda ja eksportida oma oskusteavet mujale maailma.

Sellega seoses komisjon:

- kaalub aluse rajamist vesiviljelusega seotud arendustegevuse edendamiseks väljapoole ühendust ja ELi vesiviljelusettevõtete võimaluste suurendamiseks ühise kalanduspoliitika rahvusvahelise mõõte raames;

- töötab ühenduse tasandil uue loomatervishoiu tegevuskava raames välja ekspordistrateegia, et tugevdada ühenduse rolli läbirääkimistel, kus käsitletakse loomatervishoiu küsimustega seotud eksporditingimusi;

- jätkab säästva vesiviljeluse arendamise vajaduse edendamist rahvusvahelisel tasandil, pidades silmas vajadust parandada mõne tegutseva ettevõtte suhtumist keskkonnasse ning ülemaailmsel tasandil edendada võrdseid võimalusi kõnealuses sektoris.

SÄÄSTVA VESIVILJELUSE KASVUKS TINGIMUSTE LOOMINE

Ühendus tagab, et ELi vesiviljelustööstus areneb viisil, mis on kooskõlas looduskeskkonna kaitse kõrge tasemega. Samuti tuleb ELis toodetud või ELi imporditud veekeskkonnast saadud toiduainete puhul järgida tarbija tervise ja ohutuse kõrgeid kaitsestandardeid. Ühendus peaks järgima ka kasvandustes peetavate veeloomade tervise ja heaolu kõrgetasemelise kaitse eesmärke.

Vesiviljeluse ja keskkonna vahelise sobivuse tagamine

Keskkonnasõbralik vesiviljelus

EL on võtnud kohustuse tagada keskkonnakaitse kõrge tase ning ühenduse õigusaktid põhinevad ettevaatusprintsiibil. Praegu on kättesaadavad jäätmete ja saasteainete kõrvaldamisel põhinevad veepuhastustehnoloogiad ning järgnevatel aastatel muutub tõenäoliselt oluliseks ka heitvee vähendamise uue tehnoloogia arendamine. Vastavus ühenduse veealastele õigusaktidele on samuti otsustava tähtsusega vee sellise kvaliteedi tagamisel, mida on vaja kvaliteetse ja ohutu toidu tootmiseks.

Komisjon:

- jätkab oma poliitikas ja meetmetes vesiviljeluse säästva arengu tähtsuse rõhutamist;

- jätkab põgenema pääsenud kalade küsimuses toimuvate arengute jälgimist ja vajaduse korral hindab EL tasandil võetavate võimalike meedete lisandväärtust.

Vesiviljelussõbralik keskkond

Vesiviljeluseks on vajalik kõige kõrgema kvaliteediga vesi, et tagada vesiviljelusloomade tervis ning ohutud kõrge kvaliteediga tooted.

Esimeste vesikonna majandamiskavade kohaselt, mis liikmesriigid töötasid välja vee raamdirektiivi[7] raames, hoitakse karpide kasvukohtade praegust kaitsetaset vähemalt tasemel, mis on sätestatud karpide elukeskkonna vee kvaliteeti käsitlevas direktiivis[8]. Samuti usub komisjon, et vee raamdirektiivi kohaselt vastuvõetud vesikonna majandamiskavade esimese ajakohastamisega 2015. aastal tuleks säilitada vähemalt sama kaitsetase, ning et karploomade tootmiseks kindlaksmääratud uued veealad tuleks määratleda kaitsealadena vee raamdirektiivi raames. Karploomade vanadele ja uutele veealadele erineva regulatiivse korra kehtestamine ei ole võimalik.

Sellega seoses komisjon:

- tagab, et liikmesriigid sätestavad karploomade veealade suhtes asjakohase kaitsetaseme vastavalt esimestele vesikonna majandamiskavadele, mis koostati vee raamdirektiivi raames;

- tõhustab riiklikele pädevatele asutustele ja tööstusele suunatud teavet, et tagada vee raamdirektiivi ja merestrateegia raamdirektiivi[9] nõuetekohane rakendamine seoses vesiviljelustegevusega, sh suuniste arendamine vee raamdirektiivi kohaldamiseks karploomade veealade suhtes;

- hindab vajadust täiendada ELi veekaitset käsitlevat õigusraamistikku, pidades silmas karpide elukeskkonna vee kvaliteeti käsitleva direktiivi kehtetuks tunnistamist.

Suuretoodangulise vesiviljelustööstuse kujundamine

Optimaalse kasvu ja toodangu saavutamiseks on vajalikud optimaalsed kasvatamistingimused, hea tervis ja piisav toit, mis sobib hästi kasvanduses kasvatatavate vesiviljelusloomade füsioloogiliste vajadustega. Kasvatatavate kalade heaolu tagamine aitab samuti parandada vesiviljelustööstuse mainet.

Loomade tervise tagamine

2006. aastal vaadati läbi ELi õiguslik raamistik veeloomade tervishoiu ja teatavate veeloomadel esinevate haiguste ennetamise ja tõrje kohta. Komisjon tagab direktiivi 2006/88/EÜ täieliku rakendamise ning selle, et veeloomade tervishoiu vajadusi võetakse täies mahus arvesse uues loomatervishoiustrateegias ja selle rakendamise tegevuskavas[10]. Sellega seoses komisjon:

- hindab ja võimaluse korral vaatab 2011. aastaks läbi veeloomadel esinevate tähtsamate haiguste loetelu[11];

- vaatab 2009. aastal läbi praegu kehtivad sätted seoses liikmesriigi tasandil kehtestatud lisatagatistega mõnede haiguste puhul selle tagamiseks, et asjaomased meetmed ei kujutaks endast põhjendamata takistusi, säilitades samal ajal loomatervise kaitse kõrge taseme;

- hindab praeguseid finantsinstrumente, mida kasutatakse veeloomade tervisekaitse meetmete toetamiseks (eriti seoses bio-ohutuse meetmete edendamisega kasvandustes ja koolitusega). Kõnealune hinnang integreeritakse ühisesse kalanduspoliitikasse ja sellega seotud finantsraamistikku reformi käigus.

Loomade heaolu tagamine

Loomade heaolu on tarbijate, poliitikute ja tootjate ühine mure. Eetilise mõõtme kõrval osutub loomade heaolu tähtsaks kriteeriumiks tarbijate valikute tegemisel.

Kalade heaolu käsitlemise teaduslik alus on palju nõrgemalt arenenud kui teaduslik alus maismaal kasvatatavate loomade heaolu puhul. Kooskõlas loomade heaolu käsitleva tegevuskavaga[12] komisjon:

- küsib kalade heaolu asjus liigipõhiselt nõu ja edendab liigipõhise lähenemisviisi vajadust rahvusvahelistel foorumitel (eriti Maailma Loomatervishoiu Organisatsioonis);

- algatab järgmise kahe aasta jooksul vesiviljeluskalade heaolu hindamise, et uurida võimalikke seadusandlikke ja muid meetmeid. Muu hulgas kavatseb komisjon läbi vaadata ka loomade vedu käsitleva määruse[13] praegused sätted, mida praegu kohaldatakse kõigi selgroogsete suhtes, kuid mis ei sobi veeloomadele;

- soodustab tööstuse algatusi, mille eesmärk on tagada kasvanduses peetavate kalade heaolu.

Vajadus veterinaarravimite järele

Kalade haigused on nii loomade tervise kui ka heaolu küsimus. Seepärast on äärmiselt oluline, et kasvandustes peetavate loomade ravimiseks kasutatakse ravimeid kontrollitult ja arukalt. Lubatud veterinaarravimite piiratud kättesaadavus jääb siiski vesiviljelustööstuse üheks peamiseks probleemiks terviseriskidega tegelemisel.

Komisjon:

- julgustab liikmesriike ja asjaomaseid sidusrühmi rakendama soovitusi, mis „kättesaadavuse töörühm” andis 2007. aasta aruandes,[14] ning osaleb olukorra regulaarsel kavandatud läbivaatamisel;

- aitab parandada teabevahetust pädevate ametiasutuste ja erinevate kalatervisega tegelevate osapoolte vahel, eriti ekspertide ja sidusrühmade kohtumiste korraldamisega.

Kõrge kvaliteediga kalasööda tagamine

Vesiviljeluse arendamisel jääb kriitiliseks küsimuseks juurdepääs vastuvõetava hinnaga ja kergesti kättesaadavale söödale. Peamised vesiviljelusliigid, mille järele on nõudlus Euroopa turul, on lihasööjad liigid ning nende söötmine sõltub suuresti kalajahu ja kalaõli kättesaadavusest. Kõnealuse sektori tuginemine kalajahule ja kalaõlile kui kalasööda peamistele koostisainetele võib tekitada küsimusi nii selle majanduslikust kui ka keskkonnasäästlikkusest. Ühest küljest püütakse kalajahu ja -õli toodanguga rahuldada kasvavat vajadust, tõstes hindu. Teisest küljest võivad tööstuslikust kalapüügist saadud kalajahu ja -õli seada küsimuse alla vesiviljelussektori säästvuse ja kahjustada selle mainet. Samas tuleb sobivate alternatiivide leidmiseks arvesse võtta erinevaid kaalutlusi, mis ulatuvad tarbijakaitsest kuni loomade heaoluni. Kalatoidule ühenduse eeskirjade kehtestamisel ja standardite määratlemisel tuleb leida tasakaal tarbijakaitse kõrgest tasemest tuleneva kasu ja tööstusharu konkurentsivõimele seatud piirangute vahel.

Tarbijakaitse väga kõrget taset taotleva poliitika raames panustab komisjon ELi vesiviljelussektori arengusse, parandades sööta käsitlevaid ELi õigusakte järgmiselt:

- suurendab kalasööda jaoks vajalike lisandite kättesaadavust, võttes eelkõige aluseks 2008. aastal vastu võetud suunised toidulisandite „sujuva” loamenetluse kohta;

- tagab loomseid kõrvalsaadusi käsitleva parandatud määruse[15] vastuvõtmise, et tagada veeloomade söötmine veeloomadest saadud söödaga, vältides samal ajal kalade söötmist nende enda kalaliigist tehtud kalasöödaga.

Tarbija tervise kaitse tagamine ja veekeskkonnast saadud toidu tervislikkuse tunnustamine

Tarbijakaitse kõrge taseme tagamiseks peavad pädevad asutused võtma ennetavad meetmed ja kehtestama nõuded, et tagada toidukvaliteet ja -ohutus, samuti kehtestama järelevalve nõuded ja vajaduse korral turuleviimise keelud. See nõuab asjaomaste ohtude määratlemist teaduslikul alusel ning kõigile võrdsete võimaluste loomist. Komisjon:

- tegeleb jätkuvalt vajadusega tagada, et veekeskkonnast saadud toiduained, nii ühenduses toodetud kui ka väljastpoolt ühendust imporditud toit, on tarbijale ohutud;

- ajakohastab õigusakte kooskõlas uute teadmistega toiduohutusest, et tegeleda toiduohutuse riskidega kõige asjakohasemal viisil. Sellega seoses vaatab komisjon 2009. aasta keskpaigaks uuesti läbi olukorra seoses biotoksiinidega, võttes aluseks Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) aruande mereliste biotoksiinide kohta;

- rajab oma meetmed jätkuvalt teadusele ja ettevaatusprintsiibile. Komisjon hindab ja võtab arvesse ka kasu, mida veekeskkonnast saadud toiduainete kasutamine toob tervisele.

SEKTORI MAINE JA JUHTIMISE PARANDAMINE

Euroopa vesiviljelus peaks kasutusele võtma parema juhtimisraamistiku. Samuti on tähtis parandada vesiviljeluse mainet ning luua ELi tasandil ühesugused tingimused, mis soodustavad vesiviljeluse säästvat arengut. Läbirääkimised sidusrühmadega on vesiviljelusettevõtete tähtsuse tõstmisel olulised. Kuid esmane roll vesiviljeluse arengu kujundamisel on siiski riiklikel asutustel.

ELi õigusaktide parem rakendamine

ELi õigusaktide parem rakendamine liikmesriikides peaks tagama ettevõtjatele ühesugused tingimused seoses otsustega, mis mõjutavad vesiviljeluse arengut.

Komisjon aitab samuti kaasa kõnealuse eesmärgi saavutamisele ning

- töötab välja suunisdokumendid ja organiseerib koos sidusrühmade ja riiklike ametiasutustega spetsiaalsed õpikojad, et lihtsustada oma peamiste keskkonnapoliitika meetmete tundmaõppimist ja rakendamist. Esmatähtsana käsitletakse seejuures vesiviljelustegevuse ja Natura 2000 suunisdokumente;

- tagab, et liikmesriigid rakendavad nõuetekohaselt loomatervishoidu ja tarbijakaitset käsitlevaid ELi õigusakte, töötades vajaduse korral välja lisajuhiseid. Komisjon jätkab kohapealsete kontrollide ja auditite tegemist, tagades, et ühendusse mittekuuluvad riigid järgiksid nõudeid, mis vastavad vähemalt ELi õigusaktides sätestatud nõuetele. Komisjon keskendub peamiselt sellele, et kõik liikmesriigid rakendaksid nõuetekohaselt karploomades esinevate mereliste biotoksiinide määramise teste ning tervishoiupoliitikat ja veeloomade haiguste ennetamist käsitlevat uut direktiivi.

Halduskoormuse vähendamine

Halduskoormuse vähendamine on oluline eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arendamise soodustamisel.

Komisjon:

- jätkab õiguskeskkonna lihtsustamise ja halduskoormuse vähendamise poliitika arendamist ELi tasandil;

- kutsub liikmesriike võtma meetmeid ettevõtluse arendamise soodustamiseks ja vähendama riiklikest õigusnormidest tulenevat halduskoormust, eelkõige lihtsustama litsentseerimiskorda vesiviljeluses.

Sidusrühmade laialdase osalemise ja üldsuse asjakohase teavitamise edendamine

Laiaulatuslik ja piisav konsulteerimine on vajalik parema õigusliku reguleerimise saavutamiseks ja paremaks haldamiseks, millele komisjon on pühendunud täiel määral. Tööstusharu maine tõstmiseks peaksid tööstus ja ametiasutused andma läbipaistvat teavet.

Komisjon:

- hindab vajadust läbi vaadata vesiviljelustööstuse tähtsus ja seda tõsta, samuti vajadust läbi vaadata võimalused vesiviljelussektori esindajate rolli tugevdamiseks;

- loob foorumi Euroopa vesiviljeluse tehnoloogia- ja innovatsiooniplatvormi, komisjoni ja liikmesriikide uurimisprogrammide juhtide vaheliseks dialoogiks, et soodustada teadustegevuse kavandamist ühenduse ja liikmesriikide tasandil;

- kutsub liikmesriike toetama vesiviljelustööstuse ennetavaid algatusi, mis on mõeldud avalikkuse teavitamiseks, eelkõige kasutama Euroopa Kalandusfondi kaudu kättesaadavaid võimalusi.

Vesiviljelussektori nõuetekohase järelevalve tagamine

Riikliku poliitika valdkondi peaksid toetama usaldusväärsed indikaatorid. Kuni viimase ajani oli ELi statistika vesiviljeluse kohta üpris piiratud ulatusega. Sellega seoses komisjon:

- jälgib kõnealuse sektori arengut ja muutusi, eelkõige uue statistikamääruse[16] ja uue andmekogumisraamistiku kaudu;

- osaleb aktiivselt rahvusvahelisel tasandil (eelkõige koostöö FAOga) selle kasvava tööstusharu ülemaailmsete ja ühtlustatud näitajate arendamisel ja kogumisel;

- laiendab oma andmebaasi turuhindade osas. Komisjon võtab vajalikud meetmed kala- ja vesiviljelustoodete hinna jälgimise süsteemi kehtestamiseks kogu turustusahelas.

KOKKUVÕTE

Vesiviljeluse ülemaailmne areng ja strateegiline tähtsus toiduainetega kindlustamisel lubavad kõnealusele sektorile paljutõotavat tulevikku.

ELis on vesiviljelussektorist saanud kaasaegne dünaamiline tööstusharu, mis toodab ohutuid, kõrgväärtuslikke ja kõrge kvaliteediga tooteid ning on arendanud ka vahendeid keskkonnaalase säästvuse toetamiseks. Kuid sellel tööstusharul on ka hulk probleeme. Käesolev strateegia peaks esindama ELi vesiviljelustööstuse parimat võimalikku kasvupotentsiaali, võttes arvesse nii eeliseid kui ka takistusi.

Käesoleva teatise eesmärk on suurendada poliitikute ja riiklike asutuste teadlikkust vesiviljeluse tähtsusest ELis. Käesoleva strateegia eesmärk on samuti ELi juhtrolli tagamine ja suuniste andmine nii sidusrühmadele kui ka riiklikele asutustele, et kujundada Euroopa vesiviljeluse säästvaks arenguks vajalik järjepidev ja selge poliitika. Me peame ELi vesiviljeluse ees seisvatest ülesannetest kujundama võimalused.

Nende eesmärkide saavutamiseks peavad kõik osapooled nii era- kui ka riiklikus sektoris võtma Euroopa vesiviljelussektori tuleviku kujundamise oma ülesandeks.

Komisjon kutsub seetõttu parlamenti, nõukogu ja kõiki huvitatud pooli toetama käesolevat ELi vesiviljelusstrateegiat ning tegema koostööd valitsusasutuste ja sidusrühmadega Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et täielikult ära kasutada võimalused ELi vesiviljeluse arenguks, tagades samal ajal keskkonnasäästlikkuse ja ranged tervishoiunõuded.

[1] FAO: Maailma vesiviljeluse olukord 2008 (andmed ei hõlma veetaimi).

[2] Komisjoni teatis Euroopa vesiviljelussektori säästva arengu strateegia kohta, KOM(2002) 511.

[3] Komisjon tegi 2007. aastal kokkuvõtte edusammudest ja algatas ulatusliku avaliku arutelu ja läbirääkimised sidusrühmadega Euroopa vesiviljelustööstuse väljavaadete üle. Vt http://ec.europa.eu/fisheries/cfp/governance/consultations/consultation_100507_en.htm ja http://ec.europa.eu/fisheries/meetings_events/events/archives/events_2007/conference_151107_en.htm.

[4] Komisjoni teatis: „ELi mere- ja merendusuuringute strateegia” (KOM(2008) 534).

[5] KOM(2007) 575 ja KOM(2008) 791: Mereala ruumilise planeerimise suunised: ühiste põhimõtete saavutamine Euroopa Liidus.

[6] Projektis „Consensus” esitatakse positiivne näide turustusahela sidusrühmade vahelisest paremast läbirääkimisest.

[7] Direktiiv 2000/60/EÜ.

[8] Direktiiv 2006/113/EÜ.

[9] Direktiiv 2008/56/EÜ.

[10] KOM(2008) 545

[11] Komisjon on direktiiviga 2006/88/EÜ hõlmatud haiguste loetelust kõnealuse töö raames jätnud juba välja karpkala kevad-vireemia.

[12] KOM(2006) 13.

[13] Määrus (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal.

[14] http://www.hma.eu/203.html http://www.hma.eu/uploads/media/TF_Report_Availability_Vet_Medicines.pdf

[15] KOM(2008) 345 (lõplik).

[16] Määrus (EÜ) nr 762/2008