[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 9.3.2006

KOM(2006) 104 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Aruanne geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegset viljelemist käsitlevate riiklike meetmete rakendamise kohta

{SEK(2006) 313}

1. SISSEJUHATUS

Samaaegne viljelemine näitab põllumajandustootjate suutlikkust teha praktilisi valikuid tavapäraste, geneetiliselt muundatud (GM) ning mahepõllukultuuride kasvatamise vahel. See on ka tarbijale valikuvõimaluse andmise eeltingimus. Komisjon on veendunud, et tarbijad ja tootjad peavad saama reaalselt valida, milliseid põllumajandustooteid ja tootmisviise eelistada. Samaaegset viljelemist käsitlevad riiklikud õigusaktid peaksid võimaldama turujõudude vaba tegutsemist vastavalt ühenduse õigusaktidele.

Kuna põllumajandustootmine toimub avatud keskkonnas, ei ole võimalik täielikult välistada geneetiliselt muundatud põllukultuuride juhuslikku sattumist geneetiliselt muundamata põllukultuuride sekka ning kui põllukultuuri kahe liigi turuväärtus on erinev, võib sellel olla majanduslik mõju. Seega on vaja teostatavaid ja tasuvaid samaaegse viljelemisega seotud meetmeid, mis tagaksid geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride tootmise vastavalt ühenduse tasandil kohaldatavatele õigusnormidele.

Kuna ELis tohib kasvatada üksnes heakskiidetud geneetiliselt muundatud organisme (GMOsid) ning keskkonna- ja terviseaspektid on ühenduse õigusaktidega juba hõlmatud (eelkõige direktiiviga 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtlikult keskkonda viimise kohta[1] ja määrusega (EÜ) nr 1829/2003/EÜ geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta[2]), käsitletakse samaaegsuse raames üksnes geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride segunemise majanduslikke aspekte ning segunemise takistamiseks võetavaid asjakohaseid meetmeid.

Direktiivi 2001/18/EÜ artikliga 26a ei kohustata liikmesriike tegutsema, vaid kutsutakse neid üles võtma riiklikul tasandil asjakohaseid samaaegse viljelemisega seotud meetmeid, mis aitaksid vältida GMOde tahtmatut sattumist muudesse toodetesse. Seda artiklit tuleb vaadelda koostoimes ühenduse õigusaktide ja asutamislepingu muude sätetega. Direktiivi 2001/18/EÜ artiklis 22 rõhutatakse eelkõige seda, et üldjuhul ei tohi liikmesriigid keelata, piirata ega takistada heakskiidetud GMOde turuleviimist.

23. juulil 2003. aastal kiitis komisjon heaks soovituse 2003/556/EÜ geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegse viljelemise tagamist käsitlevate riiklike strateegiate ja heade tavade arendamise suuniste kohta,[3] mille eesmärk on abistada liikmesriike samaaegset viljelemist käsitlevate riiklike õiguslike ja muude strateegiate väljatöötamisel. See sisaldab selliste peamiste põhimõtete loetelu, millega tuleb arvestada riiklike lähenemisviiside väljatöötamisel, ning tehniliste meetmete nimekirja.

Asjakohased samaaegset viljelemist käsitlevad meetmed sõltuvad paljudest piirkonniti erinevatest teguritest, sh kliima- ja mullastikutingimustest, põldude suurusest ja hajutatusest, eelkultuuride kasutamisest, külvikordadest jne. Samaaegsuse käsitlemine subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes võimaldab liikmesriikidel kohandada samaaegsusmeetmeid kohalikest tingimustest tulenevate vajadustega.

2. GENEETILISELT MUUNDATUD PÕLLUKULTUURIDE KASVATAMISE KOGEMUSED

Geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamisel kaubanduslikuks otstarbeks on ELis seni piirdutud kahe geneetiliselt muundatud maisiliiniga (Bt176 ja MON810).

Hispaanias kasvatati 2004. aastal Bt-maisi 58 000 hektaril, mis moodustas Hispaania külvipinnast umbes 12%. Teistes liikmesriikides on geneetiliselt muundatud maisi kasvatamisel piirdutud mõnesaja hektariga. Seega on geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamisest saadud kogemused ELis väga piiratud.

3. LIIKMESRIIKIDES KASUTATAVAD ÕIGUSLIKUD LÄHENEMISVIISID

Käesolev aruanne põhineb peamiselt kolmel teabeallikal: heakskiidetud riiklikel õigusaktidel ja riiklike õigusaktide eelnõudel, millest komisjonile on teatatud; riiklikele pädevatele ametiasutustele saadetud küsimustike vastustel ning riiklikelt ekspertidelt saadud teabel, mis on hangitud samaaegse viljelemise kooskõlastusvõrgustiku (COEX-NET) kaudu.

2005. aasta lõpuks olid eriõigusaktid samaaegsuse kohta vastu võetud neljas liikmesriigis (Saksamaal, Taanis, Portugalis ning kuues Austria liidumaas, vt lisa). Suuremas osas ülejäänud liikmesriikidest olid välja töötatud üksnes samaaegsusmeetmete eelnõud. Mõnedes liikmesriikides olid samaaegsust käsitlevad õigusaktid koostatud või on praegu koostamisel piirkondlikul tasandil.

2005. aasta lõpuks oli seitse liikmesriiki teatanud 20 õigusakti eelnõust, tehes seda direktiivi 98/34/EÜ kohaselt, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord. Neist kümne puhul leidis komisjon, et teatatud meetmed võiksid takistada kaupade vaba liikumist, neljal juhul komisjon sellist vastuväidet ei esitanud. Kaks teatist võeti tagasi ning ülejäänud nelja teatise menetlemine ei olnud 2005. aasta lõpuks veel lõppenud.

Teatamismenetluse käigus peetud dialoog komisjoni ja teavitava ametiasutuste vahel on aidanud kavandatud samaaegsusmeetmeid oluliselt parandada, kuigi komisjoni märkusi ei ole vastuvõetud õigusaktides alati täielikult rakendatud.

Tšehhi Vabariik teatas geneetiliselt muundatud maisi kasvatamisel maaelu arengukava raames 2005. aastal võetavatest ajutistest samaaegsusmeetmetest.

Lisaks eespool nimetatud samaaegse viljelemisega seotud meetmetele on liikmesriigid ja kohalikud omavalitsused võtnud täiendavaid meetmeid, mis on mõjutanud geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamist. Ülem-Austria ja Salzburg teatasid komisjonile EÜ asutamislepingu artikli 95 lõikele 5 tuginedes õigusakti eelnõust, millega nähti ette geneetiliselt muundatud põllukultuuride täielik keelustamine nimetatud piirkondades, kaldudes sellega kõrvale direktiivis 2001/18/EÜ sätestatud harmoneeritud eeskirjadest. Salzburg võttis hiljem oma teatise tagasi. Komisjon lükkas tagasi Ülem-Austria teatise, põhjendades seda artikli 95 lõikes 5 sätestatud tingimuste täitmata jätmisega. Samale seisukohale jäi ka esimese astme kohus 2005. aasta oktoobris langetatud otsuses.[4] 2005. aasta detsembris esitasid Ülem-Austria ja Austria Vabariik selle otsuse peale apellatsioonikaebuse Euroopa Kohtule.

Programmitöö perioodil 2004–2006 seadis Sloveenia põllumajandustootjatele maaelu arengukava põllumajanduse- ja keskkonnameetmetes osalemise tingimuseks GMOde kasutamisest hoidumise. Komisjon teatas Sloveenia ametiasutustele, et selline piirang ei ole kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta,[5] kuna puuduvad tõendid selle kohta, et GMOde kasutamine võiks keskkonda kahjustada, kui neid kasutatakse vastavalt ettenähtud tingimustele. Sloveenia ametiasutused kinnitasid, et edaspidi ei seata GMOde mittekasutamist tavapäraste põllukultuuride tootjatele põllumajanduse ja keskkonna toetuskava raames jagatavate toetuste saamise eeltingimuseks.

Liikmesriigid ei ole teatanud kõikidest meetmetest, mida nad on seoses GMOdega vastu võtnud. Üldjuhul ei ole riiklikud meetmed üksikisikute suhtes täitmisele pööratavad, kui nende heakskiitmisel ei ole kasutatud Euroopa Kohtu õigussüsteemile vastavat asjakohast teatamismenetlust. Kui selliste meetmetega nähakse ette geneetiliselt muundatud põllukultuuride täielik keelustamine, on need vastuolus ühenduse õigusaktidega ning direktiivi 2001/18/EÜ artikli 26a kohaselt ei saa neid käsitada seaduspäraste samaaegsusmeetmetena.

Ühes Itaalia dekreet-seadusega, mis võeti vastu 2004. aasta novembris ja mida muudeti 2005. aasta jaanuaris, nähti ette geneetiliselt muundatud põllukultuuride täielik keelustamine Itaalias seni, kuni Itaalia piirkonnad kiidavad heaks samaaegsusmeetmed. Juba enne riikliku seaduse vastuvõtmist olid mitmed Itaalia piirkonnad keelustanud GMOde kasutamise oma territooriumil. Et kontrollida Itaalia seaduse vastavust direktiivile 2001/18/EÜ, esitas komisjon Itaaliale taotluse täiendava teabe saamiseks. Kuna Itaalia jättis taotlusele vastamata, saatis komisjon talle 2005. aasta oktoobris kirjaliku hoiatuse seoses asutamislepingu artikli 10 rikkumisega.

Erinevate liikmesriikide 20 piirkonda, millest paljudel puudub pädevus võtta vastu samaaegset viljelemist käsitlevaid õigusakte, kirjutasid 2005. aasta veebruaris Firenzes alla hartale, millega väljendati oma vastuseisu geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamisele oma territooriumil. Selle võrgustikuga on hiljem liitunud veel teisigi piirkondi.

Ülevaade riiklikest samaaegset viljelemist käsitlevatest meetmetest

Ülevaade liikmesriikide või piirkondade kavandatud või rakendatud meetmetest on koostatud vastavalt soovituses 2003/556/EÜ sisalduvatele üldpõhimõtetele.

Samaaegsuse majanduslik e aspektide vastandumine keskkonna- ja terviseaspektidega

Kui enamik liikmesriike on GMOde heakskiidumenetluse raames selgelt eraldanud samaaegse viljelemise majanduslikud aspektid keskkonna- ja terviseaspektidest, siis mõned liikmesriigid on teinud siiski ettepaneku lisada riiklikesse samaaegset viljelemist käsitlevatesse õigusaktidesse sätted keskkonnakaitse kohta. Täpsemalt on mõned liikmesriigid teinud ettepaneku keelustada geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamine kaitsealadel ja ökoloogiliselt tundlikes piirkondades või piirata seda. Neil juhtudel on komisjon pidanud selgitama, et riiklike samaaegsusmeetmetega ei saa kehtestada keskkonnakaitsealaseid nõudmisi, mis lähevad kaugemale ühenduse õigusaktides sätestatust.

Läbipaistvus ja sidusrühmade kaasamine

Enamik liikmesriike on konsulteerinud arvukate sidusrühmadega, mis näitab samaaegsusmeetmete väljatöötamise menetluse läbipaistvust.

Teaduspõhised otsused

Enamik liikmesriike on teatanud kavandatud või läbiviidud teadusuuringutest, mida nad samaaegsusmeetmete väljatöötamisel kasutavad.

Olemasolevate eraldamismeetodite ja -tavade edasiarendamine

Arvestades geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise piiratud kogemusi, on vaid vähesed liikmesriigid edasi arendanud juba olemasolevaid geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise meetodeid ja tavasid. Esitatud aruannete kohaselt on samaaegse viljelemise erimeetmete väljatöötamisel loogiliselt lähtutud sertifitseeritud seemne tootmise meetoditest, mida teatavatel juhtudel on osaliselt muudetud, et oleks võimalik suuremal määral arvestada seemne ja põllukultuuri tootmise vahelisi erinevusi, teistel juhtudel on need aga lihtsalt samaaegsusmeetmetena üle võetud.

Teatavad meetmed lähevad kaugemale praegu põllumajanduses üldiselt kasutatavast eraldamistavast. Sellised meetmed hõlmavad iga juhtumi puhul eraldi heakskiitmist põllumajandusettevõtte tasandil või geneetiliselt muundatud põllukultuuridest teatamise menetlust ning võivad põhjustada geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamiseks ühenduse õigusaktide kohaselt väljastatud loa dubleerimist.

Proportsionaalsus

Komisjon on soovituses 2003/556/EÜ märkinud, et asjaomaste ettevõtjate tarbetu koormamise vältimiseks ei tohiks samaaegsusmeetmed minna kaugemale selle tagamisest, et juhuslikud jäljed GMOde esinemisest ei ületaks määruses (EÜ) nr 1829/2003 ja direktiivis 2001/18/EÜ sätestatud märgistamiskünnist.

Osa liikmesriike on selle soovitusega arvestanud, teised on aga otsustanud välja töötada või heaks kiita meetmed GMOde juhusliku esinemise taseme vähendamiseks nimetatud künnisest allapoole. Tundub, et mõnedel juhtudel nõuavad kavandatud meetmed, näiteks isolatsioonivahemaad geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride põldude vahel, geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatajalt suuremaid jõupingutusi, kui see tegelikult vajalik on, muutes seeläbi küsitavaks nimetatud meetmete proportsionaalsuse.

Mõned liikmesriigid on välja töötanud erinevad isolatsiooninõuded geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride põldudele olenevalt sellest, kas geneetiliselt muundamata põllukultuure kasvavatakse tavapäraste või mahepõllumajanduslike meetodite kohaselt või kas nende kasvatamisel järgitakse geneetiliselt muundamata põllukultuuride standardeid, isegi kui tavapärase ja mahepõllumajandusliku tootmise puhul kohaldatakse samu GMOde juhusliku esinemise märgistamiskünniseid. Teised liikmesriigid on kavandanud või heaks kiitnud identsed eristusmeetmed.

Kuna enamik liikmesriike ei ole oma ettepanekuid tehniliste meetmete kohta veel esitanud ja praktilisi kogemusi napib, ei ole nimetatud meetmeid olnud võimalik praegu veel täielikult hinnata.

Kuigi komisjon tunnistab, et samaaegsuse saavutamiseks on vaja geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamist reguleerida, rõhutab ta ka seda, et mis tahes lähenemisviis peab olema proportsionaalne samaaegsuse saavutamise eesmärgiga. Liikmesriikide kavandatud või heakskiidetud samaaegse viljelemise meetmete teostatavust ja tõhusust tuleb jälgida, kohandades nimetatud meetmeid edaspidi vastavalt seireprogrammide tulemustele.

Asjakohane käsitlustasand

Komisjoni soovitusele tuginedes on enamik liikmesriike võtnud oma lähenemisviisi aluseks samaaegsuse käsitlemisel need majandamiseeskirjad, mis on kohaldatavad üksikute põllumajandusettevõtete tasandil või koostöös naaberettevõtete vahel. Liikmesriigid ei ole teinud konkreetseid ettepanekuid piirkondlike meetmete võtmise kohta.

Portugal ja Luksemburg on lasknud kindlaks määrata piirkonnad, kus teatavat liiki GMOde kasvatamist ei tuleks lubada, kui see oleks ainus viis, kuidas saavutada samaaegne viljelemine.

Meetmete spetsiifilisus

Neil vähestel juhtudel, kui liikmesriigid on välja töötanud tehnilised eraldusmeetmed, on need olnud põllukultuurikohased meetmed. Hõlmatud teraviljade hulka kuuluvad mais, õliseemneraps, peet ja kartul.

Teatavatel juhtudel on eraldusmeetmed eraldi välja töötatud seemnetootmise jaoks.

Meetmete rakendamine

Põhiliselt on liikmesriigid määranud samaaegse viljelemisega seotud meetmete rakendamise eest vastutama geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatajad. See tähendab, et geneetiliselt muundamata põllukultuuride kasvatajad ei pea muutma kasutatavaid viljelemismeetodeid, kui alustatakse geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamist.

Enamasti on riiklike õigusaktide eelnõudes lubatud naaberettevõtjatel vabatahtlikult otsustada, kas jätta geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride tootmine eraldamata, mis tähendab seda, et geneetiliselt muundamata põllukultuurid tuleb märgistada geneetiliselt muundatud põllukultuuridena. See on kooskõlas komisjoni soovitusega mitte muuta eraldusmeetmeid kohustuslikuks, kui naabrid jõuavad kokkuleppele, et eraldamist ei ole vaja.

Kõik liikmesriigid on koostanud riikliku registri geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise kohta ja see on avalikkusele kättesaadav, kuigi geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise kohta avalikustatud teabe üksikasjalikkuse tase on erinev. Ühtlasi nõuab enamik liikmesriike geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatajatelt naabrite teavitamist oma kavatsusest kasvatada geneetiliselt muundatud põllukultuure.

Ükski liikmesriik ei ole veel kavandanud piiriülest koostööd naaberriikidega samaaegse viljelemisega seotud küsimuste käsitlemiseks suuremal territooriumil.

Poliiti lised abivahendid

Enamik liikmesriike on valinud samaaegse viljelemise käsitlemiseks õigusliku lähenemisviisi. Hispaanias on geneetiliselt muundatud maisi kasvatatud alates 1998. aastast vastavalt mittesiduvatele heade tavade eeskirjadele.

Eeskirjad vastutuse kohta

Majanduslik kahju, mis GMOsid sisaldavate toodete segunemisel GMOsid mittesisaldavate toodetega tekkida võib, kuulub tavaliselt riiklikus tsiviilseadustikus sätestatud tsiviilvastutuse alla. Kuid nimetatud kahjude eripära tõttu on mõned liikmesriigid otsustanud välja töötada vastavad eriõigusaktid.

Osa liikmesriike kaalub tagatissüsteemi rakendamist. 2005. aasta novembris kiitis komisjon ELi riigiabi eeskirjade kohaselt heaks Taani teatise GMOdega segunemisest tulenevate majanduslike kahjude tagatissüsteemi rakendamise kohta, mida rahastatakse geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise maksust.[6]

Teised liikmesriigid soovitavad geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatajatel kindlustada kolmandatele isikutele tekitatav kahju või lausa nõuavad neilt seda. Praegu ei ole ELis veel võimalik kindlustada GMOde juhuslikust esinemisest tulenevaid majanduslikke kahjusid. Seega ei saa seda muuta kohustuslikuks, kuna vastava kindlustusturu puudumine muudaks geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise võimatuks.

Hispaanias on geneetiliselt muundatud maisi kasvatatud kaubanduslikul otstarbel tsiviilvastutust käsitlevate üldõigusaktide sätete kohaselt ilma täiendavate erieeskirjadeta samaaegse viljelemisega seotud vastutuse kohta.

Seire ja hindamine

Kuna geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamine on ELis olnud küllaltki piiratud, ei ole enamuses liikmesriikides seire- ja hindamiskavasid veel rakendatud.

Hispaanias varustavad põllumajandustootjad sama turgu geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata söödaga. Seetõttu ongi põllumajandustootjate aktiivsus olnud madal geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata söödamaisi tootmisega seotud eraldamisalgatuste tegemisel põllumajanduslike tootmisüksuste tasandil. Samaaegsusmeetmete rakendamise korral on esitatud aruannete kohaselt laekunud vaid mõned üksikud kaebused kahjulike majanduslike mõjude kohta, mille põhjuseks on olnud geneetiliselt muundatud maisi juhuslik sattumine geneetiliselt muundamata maisi hulka.

Teabe esitamine ja vahetamine Euroopa tasandil

Komisjoni otsusega 2005/463/EÜ[7] asutati geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegset viljelemist käsitleva teabe kooskõlastamise ja vahetamise võrgustikurühm (COEX-NET). Selle esimesel koosolekul 2005. aasta septembris avaldasid liikmesriigid toetust kooskõlastustegevusele, mis võimaldab saada ülevaadet teistes liikmesriikides väljatöötatud parimatest tavadest, ning juhtisid tähelepanu vajadusele suurendada koostööd tehniliste samaaegsusmeetmete väljatöötamisel.

Teaduslik uurimistöö ja teadusuuringute tulemuste levitamine

Riiklikul tasandil on juba läbi viidud ja viiakse ka praegu läbi mitmeid uurimisprojekte. Neid teadusalaseid jõupingutusi täiendavad Euroopa Ühenduse teadusuuringute kuuenda raamprogrammi meetmed ning Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse otsene uurimistegevus. Uuemates teadusuuringutes on üha ulatuslikumalt käsitletud samaaegse viljelemise majanduslikke aspekte.

Lõppmärkused

Liikmesriikide kogemused seoses geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamisega on veel väga piiratud ja piirduvad ühenduse teatavate piirkondadega, silmapaistvaks erandiks on siin vaid Hispaania. Enamikus liikmesriikides alles töötatakse välja samaaegse viljelemise reguleerivat raamistikku, kuigi õigusaktide eelnõud on paljudes liikmesriikides juba ette valmistatud. Geneetiliselt muundatud põllukultuuride tegelik kasvatamine vastavalt uutele samaaegset viljelemist käsitlevatele õigusaktidele, mille esimesed edumeelsed liikmesriigid (Austria, Saksamaa, Taani ja Portugal) on juba vastu võtnud, on seni olnud küllaltki tagasihoidlik. Siiski tuleb juba võetud meetmete teostatavuse ja tõhususe kontrollimiseks välja töötada ja käivitada asjakohased seireprogrammid.

Kõikides liikmesriikide kavandatud või heakskiidetud samaaegse viljelemise meetmetes on teatavaid olulisi ühiselemente: need on kavandatud selleks, et kaitsta geneetiliselt muundamata põllukultuuride tootjaid võimalike majandustagajärgede eest, mis tulenevad nende toodete juhuslikust segunemisest GMOdega. Samal ajal ei ole geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamine keelatud. Kuna lähenemisviiside rangusaste on erinev, on liikmesriigid püüdnud eelkõige lubada erinevate tootmisviiside, s.o tavapärase, geneetiliselt muundatud ja mahapõllumajandusliku tootmisviisi samaaegset kasutamist teatavas piirkonnas. Geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata põllukultuuride tootmisel vastutavad eraldamismeetmete rakendamise eest põhiliselt geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatajad.

Erinevates riiklikes lähenemisviisides on olulisi erinevusi. Need erinevused seisnevad eelkõige vastutuses majanduslike kahjude tekitamise eest, kui põhjuseks on GMOde juhuslik esinemine teistes põllukultuurides. Osa liikmesriike ei ole kavandanud eriõigusakte selle küsimuse reguleerimiseks, s.t kohaldatakse üldisi tsiviilvastust käsitlevaid õigusakte. Kuna tsiviilvastutus kuulub liikmesriigi pädevusse, võib oletada, et samaaegse viljelemise suhtes kohaldatavates eeskirjades on teatavad erinevused, nagu on erinevusi ka muude tegevusvaldkondade puhul. Teised liikmesriigid on kavandanud erisätete vastuvõtmist vastutuse kohta ja/või tagatissüsteemide kehtestamist.

Erinev on ka saavutada soovitava eristatuse tase. Mõnedes liikmesriikides on samaaegsusmeetmed ette nähtud selle tagamiseks, et ei ületataks ühenduse märgistamiskünnist, mis vastab ka komisjoni soovitusele. Teistest liikmesriikidest osa ei ole täpselt kirjeldanud, millise tasemeni segamine GMOdega on lubatud, osa on aga kindlaks määranud sihtväärtused, mis jäävad ühenduse märgistamiskünnisest allapoole.

Geneetiliselt muundatud põllukultuuride tootmise alustamist ei ole alati reguleeritud kohustuslike eeskirjade või samaaegsusmeetmetega. Hispaania ei pidanud seda vajalikuks, kuna turg ei nõua geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata söödamaisi eraldamist.

Kui samaaegsele viljelemisele õigusraamistiku loomise protsess on edenenud suhteliselt hästi, siis põllukultuurist sõltuvate valdkonnakohaste meetmete väljatöötamine on olnud aeglasem ning piirdunud enamikul juhtudel vaid mõne üksiku põllukultuuriga.

Põhjuseks on see, et samaaegse viljelemise meetmete aluseks olev teadusbaas ei ole erinevate põllukultuuride suhtes võrdselt hästi välja arendatud. Maisi kohta, mis on praegu ainus kasvatamiseks heakskiidetud geneetiliselt muundatud põllukultuur, on olemas rohkelt teaduslikult põhjendatud teadmisi ning praktilisi kogemusi. See tõestab, et geneetiliselt muundatud ja geneetiliselt muundamata maisi on võimalik eraldada tehniliste meetmete abil, mis on kohaldatavad üksikute põllumajandusettevõtete tasandil või koostöös naaberettevõtete vahel.

Euroopa põllumajandustootjate töötingimused on siiski väga erinevad põllumajandusettevõtete ja põldude suuruse, tootmissüsteemide, külvikordade ja eelkultuuride kasutamise osas, samuti nagu on erinevad ka looduslikud tingimused. Selline mitmekesisus võib mõjutada eraldusmeetmete kulutasuvust, mis tuleb viia kooskõlla kohalike tingimustega.

Kuna geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamine on alles varajases staadiumis ning üldine teave praktiliste samaaegsusmeetmete tasuvuse ja kulude-tulude suhte kohta on piiratud, tuleb liikmesriikidele võimaldada maksimaalset paindlikkust samaaegse viljelemise saavutamiseks vajalike erilahenduste väljatöötamisel.

Riiklikud või piirkondlikud lähenemisviisid samaaegsele viljelemisele peavad vastama ühenduse õigusaktidele, mis välistavad nii GMOde üldise keelustamise ühes konkreetses piirkonnas kui ka liigselt piiravad meetmed, mis lähevad kaugemale samaaegsuse tagamise eesmärgist ning mis võivad muuta geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise praktiliselt võimatuks. Komisjon võtab vajalikud meetmed, et tagada riiklike või piirkondlike samaaegset viljelemist käsitlevate õigusaktide kooskõlastatus ühenduse õigusaktidega.

Hispaania kogemused on näidanud, et isegi liikmesriigis, mille tervel territooriumil kohaldatakse samu samaaegse viljelemise eeskirju, on arusaamine geneetiliselt muundatud põllukultuuridest erinevates piirkondades erinev, sõltudes näiteks põllumajandustingimustest või kõnesolevate põllumajandusettevõtjate kohalikest eelistustest. Seepärast ei tähenda geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamise ebaühtlane jaotumine liikmesriikide ja piirkondade lõikes tingimata turumoonutust. Praegu ei ole samaaegse viljelemise puhul kasutatavate lähenemisviiside erinevuste mõju siseturule veel võimalik piisavalt hinnata.

Liikmesriikide jaoks on väljakutseks majanduslikult jätkusuutlike samaaegsusmeetmete väljatöötamine. Seetõttu on vaja paindlikult kohandada valdkonnakohaste meetmete tehnilisi eeskirju seireprogrammide tulemustega. Komisjon teadvustab vajadust viia samaaegse viljelemise meetmed vastavusse riiklikul või piirkondlikul tasandil valitsevate eritingimustega, samal ajal peab nimetatud meetmetel olema teaduslik alus ning nende väljatöötamisel tuleb arvesse võtta parimaid kättesaadavaid teadusuuringute tulemusi ja praktilisi kogemusi. Paljud samaaegset viljelemist käsitlevad teadusuuringud viiakse läbi riiklikul tasandil, seetõttu on need hajutatud ega ole alati kättesaadavad kõikidele reguleerivatele asutustele.

Kuidas minna edasi

Eespool tehtud järelduste põhjal peab komisjon vajalikuks jätkata kogemuste kogumist riiklike samaaegse viljelemise meetmete rakendamise kohta. Ka on komisjoni arvates vaja teha liikmesriikidega aktiivsemat koostööd samaaegse viljelemise tagamiseks. Näib, et kuna kogemusi on veel vähe ja kõigepealt tuleb lõpetada riiklike samaaegsusmeetmete rakendamise protsess, ei ole sihtotstarbelise harmoneeritud õigusliku lähenemisviisi väljatöötamine praegu veel õigustatud. Ent enne otsuse tegemist tuleks lõpule viia sidusrühmadega konsulteerimise protsess. Võimaluse selleks annab 4.–6. aprillil Viinis peetav samaaegset viljelemist käsitlev konverents.

Vahepeal soovitab komisjon võtta järgmised meetmed:

komisjon teeb ettepaneku tugevdada jõupingutusi olemasoleva teabe kõikidele liikmesriikidele kättesaadavaks muutmiseks ja teadusuuringute toetamiseks, mis aitaksid täita olulisi lünki meie teadmistes samaaegse viljelemise kohta. COEX-NETi raames toimuv positiivne koostöö on heaks aluseks tegevuse jätkamisele selles valdkonnas; |

komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi ja analüüsida kõige uuemat kättesaadavat teadus- ja majandusteavet eraldusmeetmete kohta põllukultuuride ja seemnekasvatuses ning nende meetmetega seotud kulusid. Vastava hinnangu andmisel tuleks arvestada ka turu nõudmist eraldatuse järele ning toidu- ja söödakultuuride suhtelist osakaalu erinevates piirkondades; |

komisjon teeb ettepaneku alustada alates 2006. aastast koostööd liikmesriikide ja sidusrühmadega tehniliste eraldusmeetmete parimate tavade väljatöötamiseks, mille põhjal oleks hiljem võimalik anda põllukultuurikohaseid soovitusi. Selles protsessis on eriti olulised Hispaania ja teiste liikmesriikide praktilised kogemused geneetiliselt muundatud põllukultuuride kaubanduslikul eesmärgil kasvatamise kohta. Hinnatakse ka kohalike tegurite mõju (näiteks põldude keskmist suurust, erinevate põllukultuuride osakaalu jne) kooskõlastusmeetmete kohaldatavusele liikmesriikides; |

komisjon kavatseb hankida rohkem teavet praegu kasutatavate riiklike tsiviilvastutussüsteemide kohta, pidades silmas riiklikke eeskirju, mida on võimalik kohaldada geneetiliselt muundatud põllukultuuride segamise puhul geneetiliselt muundamata põllukultuuridega. See teave aitab hinnata lahknevate eeskirjade tõhusust ja nende võimalikku mõju vastutusele ja tagatissüsteemidele samaaegse viljelemise puhul; |

2008. aastal esitab komisjon nõukogule ja Euroopa Parlamendile eduaruande eespool nimetatud tegevuste kohta, sh riiklike samaaegse viljelemise meetmete väljatöötamise ja rakendamise kaasajastamise kohta. |

- LISA: ÜLEVAADE RIIKLIKEST SAMAAEGSE VILJELEMISE MEETMETEST

Vastu võetud | | | | | |x | | | | | | | | | | | | | | |x | | | | | |Edasijõudnud arengujärgus või teatatud eelnõud | | | |x | | | | |x | | |x | | |x |x |x | |x |x | |x | | |x | |

[1] EÜT L 106, 17.4.2001, lk 1, muudetud määrusega (EÜ) nr 1829/2003 (ELT L 268, 18.10.2003, lk 1).

[2] ELT L 268, 18.10.2003, lk 1.

[3] ELT L 189, 29.7.2003, lk 36.

[4] Ühendatud kohtuasjad T-366/03 ja T-235/04, 5.oktoobri 2005. aasta kohtuotsus – Ülem-Austria liidumaa ja Austria v. komisjon.

[5] EÜT L 160, 26.6.1999, lk 80.

[6] Riigiabi käsitlev kohtuasi nr 568/2004.

[7] ELT L 164, 24.6.2005, lk 50.

[8] Õigusaktide väljatöötajateks on olnud föderaalvalitsus ja liidumaad.

[9] Raamseadus, mis siirdab vastutuse samaaegse viljelemise meetmete eest piirkondlikule tasandile.