1.

Kas mõistet „taotlused“ või „taotlus“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (1) artikli 57 lõikes 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on hõlmatud ka isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 77 lõikes 1 osutatud „kaebused“?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:

Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 57 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et „ülemääraste taotlustega“ on tegemist juba siis, kui andmesubjekt on teatud aja jooksul esitanud järelevalveasutusele pelgalt teatud arvu taotlusi (isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 77 lõikes 1 osutatud kaebusi), olenemata sellest, kas tegemist on erinevate asjaoludega ja/või kas taotlused (kaebused) puudutavad eri vastutavaid töötlejaid, või on lisaks taotluste (kaebuste) korduvale iseloomule nõutav ka andmesubjekti kavatsus õigust kuritarvitada?

3.

Kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 57 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et „selgelt põhjendamatu“ või „ülemäärase“ taotluse (kaebuse) korral võib järelevalveasutus vabalt valida, kas nõuda taotluse menetlemisega seotud halduskuludel põhinevat mõistlikku tasu või algusest peale keelduda taotlust menetlemast; kui vastus on eitav, siis milliseid asjaolusid ja milliseid kriteeriume peab järelevalveasutus arvesse võtma, eelkõige kas järelevalveasutus on kohustatud esmajärjekorras ja leebema meetmena nõudma mõistlikku tasu ning õigus keelduda taotlust menetlemast on tal alles siis, kui tasu nõudmine ei ole selgelt põhjendamatute või ülemääraste taotluste (kaebuste) vältimiseks tulemuslik?