1.

Kas liidu õigust, eelkõige ELTL artiklit 101, ELL artikli 4 lõiget 3, põhiõiguste harta artiklit 47 ning direktiivi 2014/104/EL (1) artikli 2 punkti 4 ja artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega on vastuolus liikmesriigi õiguse tõlgendamine ja kohaldamine viisil, mis takistab isikul, kellele on tekitatud ELTL artikli 101 rikkumisega – mis loetakse direktiivi 2014/104/EL artikli 9 või seda artiklit ülevõtvate siduvate riigisiseste õigusnormide alusel vaieldamatuks – kahju, loovutada eelkõige mass- või hajutatud kahju korral oma nõudeid litsentseeritud õigusteenuste osutajale, et viimane saaks need nõuded follow-on-hagi (järelhagi) kujul esitada teiste väidetavalt kahju saanud isikute nõuetega koondatult, kui puuduvad muud samaväärsed seadusjärgsed või lepingulised võimalused kahjuhüvitise nõuete koondamiseks, seda eelkõige seetõttu, et need ei vii täidetavate kohtuotsuseteni, ei ole kasutatavad muudel menetluslikel põhjustel või on majanduslikel põhjustel objektiivselt ebamõistlikud, ja seeläbi muutub eelkõige tühise kahju eest vastutusele võtmine praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks?

2.

Kas liidu õigust tuleb niimoodi tõlgendada vähemasti juhul, kui kõnealused kahjuhüvitise nõuded tuleb esitada olukorras, kus Euroopa Komisjon ega liikmesriigi asutused ei ole enne teinud väidetava rikkumise kohta otsust, millel oleks siduv mõju direktiivi 2014/104/EL artiklil 9 põhinevate riigisiseste õigusnormide tähenduses (stand-alone-hagi (eraldiseisev hagi)), kui muud samaväärsed seadusjärgsed või lepingulised võimalused kahjuhüvitise nõuete koondamiseks tsiviilhagi esitamise eesmärgil juba esimeses küsimuses nimetatud põhjustel puuduvad ja eelkõige juhul, kui vastasel korral ei saaks ELTL artikli 101 rikkumise eest üldse vastutusele võtta, seda ei avaliku õiguse (public enforcement) ega eraõiguse kaudu (private enforcement)?

3.

Kas juhul, kui vähemalt ühele neist kahest küsimusest tuleb vastata jaatavalt, peavad asjaomased Saksa õigusnormid olukorras, kus liidu õigusega kooskõlas olev tõlgendus on välistatud, kohaldamata jääma, mille tagajärjel oleks nõuete loovutamine vähemasti sellest aspektist lähtudes kehtiv ja õiguse tõhus rakendamine muutuks võimalikuks?