1.

Kas nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EÜ) nr 1215/2012 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (1) artikli 62 lõiget 1 koostoimes ELTL artikli 18 esimese lõigu ja artikliga 21 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, et füüsilise isiku „elukoha“ mõiste tuleneb riigisisestest õigusnormidest, mis näevad ette, et selle riigi kodanikel, kelle kohtu poole on pöördutud, on alaline aadress alati selles riigis ja seda ei saa üle viia mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki?

2.

Kas määruse (EÜ) nr 1215/2012 artikli 5 lõiget 1 koostoimes ELTL artikli 18 esimese lõigu ja artikliga 21 tuleb tõlgendada nii, et nendega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid ja riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt ei või liikmesriigi kohus keelduda maksekäsu tegemisest võlgniku suhtes, kes on selle liikmesriigi kodanik, seda ka juhul, kui tema puhul peaks riigil olema põhjendatud kahtlus, et rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjade kohaselt ei allu asi selle riigi kohtule, kuna võlgniku elukoht on tõenäoliselt liidu teises liikmesriigis, mida saab järeldada sellest, et võlgnik on esimesena nimetatud liikmesriigi pädevale asutusele avaldanud, et tal on registreeritud aadress muus riigis? Kas sellisel juhul on oluline, millal kõnealune avaldus tehti?

3.

Kas ELTL artikli 18 esimest lõiku koostoimes põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga tuleb juhul, kui rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjade kohane asja allumine kohtule, kelle poole on pöördutud, tuleneb muust õigusnormist kui määruse (EÜ) nr 1215/2012 artikli 5 lõige 1, tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid ja riigisisene kohtupraktika, mille kohaselt on maksekäsu tegemine lubatud füüsilise isiku suhtes küll ainult siis, kui tema harilik viibimiskoht on selles liikmesriigis, kelle kohtu poole pöörduti, kuid seda, et selle riigi kodanikust võlgnik on viinud oma hariliku viibimiskoha üle teise riiki, ei saa tuvastada ainuüksi selle põhjal, et ta on esimesena nimetatud riigile teatavaks teinud registreeritud aadressi („(hetkel) kehtiv“ aadress), mis asub muus Euroopa Liidu liikmesriigis, välja arvatud juhul, kui võlgnikul on võimalik tõendada, et ta on täielikult elama asunud viimati nimetatud riiki ja tal puudub aadress selle riigi territooriumil, kelle kohtu poole pöörduti? Kas sellisel juhul on oluline, millal kehtiv aadress teatavaks tehti?

4.

Kas juhul, kui kolmanda eelotsuse küsimuse esimesele alaküsimusele vastatakse nii, et maksekäsu tegemine on lubatud, on vastavalt määruse (EÜ) nr 1215/2012 artikli 4 lõikele 1 koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2020. aasta määruse (EL) 2020/1784, mis käsitleb kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamist tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine) (2), artikli 22 lõigetele 1 ja 2 Euroopa Kohtu otsuses Alder (C-325/11) (3) antud tõlgendusega ning koosmõjus põhimõttega, mille kohaselt tuleb liikmesriikide menetlusautonoomia kasutamisel kohaldada tõhusalt liidu õigust, lubatav, et selle riigi kohus, mille kodanikud ei saa oma registreeritud aadressist selles riigis loobuda, et seda aadressi teise riiki üle viia, esitab määruse (EL) nr 2020/1784 artikli 7 kohaselt toimuvas menetluses selle teise riigi asutustele palve anda teavet võlgniku sealse aadressi kohta, millest võlgnik on teada andnud, ja teatada aadressi registreerimise kuupäev, et teha võlgniku osavõtuta toimuvas menetluses tema tegelik harilik viibimiskoht kindlaks enne kohtuasjas lõpliku otsuse tegemist?