|
20.3.2023 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 104/17 |
18. jaanuaril 2023 esitatud hagi – Taani Kuningriik versus Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu
(Kohtuasi C-19/23)
(2023/C 104/22)
Kohtumenetluse keel: taani
Pooled
Hageja: Taani Kuningriik (esindajad: C. Maertens, M.P. Brøchner Jespersen ja J. Farver Kronborg)
Kostjad: Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu
Hageja nõuded
Hageja palub esimese võimalusena Euroopa Kohtul:
|
— |
tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta direktiiv (EL) 2022/2041, mis käsitleb piisavat miinimumpalka Euroopa Liidus; (1) |
|
— |
mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja nõukogult. |
Hageja palub teise võimalusena Euroopa Kohtul:
|
— |
tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta direktiivi (EL) 2022/2041, mis käsitleb piisavat miinimumpalka Euroopa Liidus, artikli 4 lõike 1 punkt d; |
|
— |
tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta direktiivi (EL) 2022/2041, mis käsitleb piisavat miinimumpalka Euroopa Liidus, artikli 4 lõige 2. |
Väited ja peamised argumendid
Esimese võimalusena esitatud nõude põhjendamiseks väidab hageja esiteks, et vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisega rikkusid kostjad pädevuse andmise põhimõtet ja ELL artikli 153 lõiget 5. Vaidlustatud direktiiv sekkub otseselt palgataseme kindlaksmääramisse liikmesriikides ja puudutab ühinemisvabadust, mis on ELTL artikli 153 lõike 5 kohaselt liidu seadusandja pädevusest välja jäetud.
Esimese võimalusena esitatud nõude põhjendamiseks väidab hageja teiseks, et vaidlustatud direktiivi ei saanud õiguspäraselt vastu võtta ELTL artikli 153 lõike 1 punkti b alusel. Seda seetõttu, et nimetatud direktiiviga taotletakse nii ELTL artikli 153 lõike 1 punktis b sätestatud eesmärki kui ka ELTL artikli 153 lõike 1 punktis f sätestatud eesmärki. Viimati nimetatud eesmärk ei ole esimeses suhtes täiendav ja eeldab teistsuguse otsustamismenetluse kasutamist kui see, mida järgiti vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisel (vt ELTL artikli 153 lõige 2). Need kaks otsustamismenetlust on kokkusobimatud, sest erinevalt ELTL artikli 153 lõike 1 punkti b alusel vastu võetavatest õigusaktidest nõuab õigusaktide vastuvõtmine ELTL artikli 153 lõike 1 punkti f alusel ühehäälsust (vt ELTL artikli 153 lõige 2).
Teise võimalusena esitatud nõude põhjendamiseks väidab hageja, et vaidlustatud direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti d ja artikli 4 lõike 2 vastuvõtmisega rikkusid kostjad pädevuse andmise põhimõtet ja ELTL artikli 153 lõiget 5. Need sätted sekkuvad otseselt palgataseme kindlaksmääramisse liikmesriikides ja puudutavad ühinemisvabadust, mis on ELTL artikli 153 lõike 5 kohaselt liidu seadusandja pädevusest välja jäetud.