—

tühistada EKP 27. juuli 2022. aasta otsus, mille kohaselt ei tule hinnata hageja maksejõuetust või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämist vastavalt ühtse kriisilahenduskorra määruse artiklile 18 (1), mida EKP aga tegi 27. veebruaril 2022 hageja Sloveenia tütarettevõtja Sberbank banka d.d puhul;

—

mõista hageja kohtukulud välja EKP-lt.

1.

Esimene väide, et EKP tõlgendas ja kohaldas valesti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 41, eeldades ekslikult, et iga isiku õigus tutvuda teda puudutavate andmetega vastavalt artikli 41 lõike 2 punktile b piirdub võimalusega toimikuga tutvuda, et kasutada õigust olla ära kuulatud seoses konkreetse vaidlustatava otsusega ELTL artikli 263 tähenduses, mida asjaomane institutsioon kavatseb vastu võtta. Hageja väidab, et harta artikli 41 lõike 2 punktist b tulenev õigus kodifitseerib laiema põhimõtte, mille kohaselt peaks haldus olema läbipaistev nende jaoks, keda haldus puudutab, ja et seda peegeldab asjaolu, et erinevalt artikli 41 lõike 2 punktist a ja artikli 41 lõike 2 punktist c ei ole artikli 41 lõike 2 punkti b kohaldatavust seotud mõne otsusega.

2.

Teine väide, et EKP tõlgendas ja kohaldas vääralt ühtse järelevalvemehhanismi määruse (2) artikli 22 lõiget 2 ja ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse (3) artikli 32 lõiget 1. Hageja märgib muu hulgas, et toimiku mõiste ei ole ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 22 lõike 2 teises lauses määratletud kitsalt, kuna selles viidatud toimik koosneb üksnes dokumentidest, mille EKP kogub kokku konkreetse otsuse tegemiseks, mida ta hetkel kaalub ja et ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 32 lõikes 2 esitatud toimiku määratlus hõlmab kõiki dokumente, mis on seotud EKP-poolse järelevalvega asjaomase ettevõtja üle. Hageja väidab, et igal juhul ei saa ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 32 lõiget 1 tõlgendada nii, et see piirab ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 22 lõikes 2 ette nähtud õiguse ulatust ning et ei ühtse järelevalvemehhanismi määruse artikli 22 lõiget 2 ega ühtse järelevalvemehhanismi raammääruse artikli 32 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et need piiravad harta artikli 41 lõike 2 punktis b sätestatud õiguse ulatust. Hageja viitab kaitseabinõuna sellele, et nende niisuguse tõlgendamise korral oleksid mõlemad sätted ebaseaduslikud, kuna need läheksid vastuollu normihierarhias kõrgemal astmel asuva normiga.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud otsus on õigusvastane isegi EKP eksliku kitsa käsitluse alusel andmetega tutvumise õigusest, kuna EKP ei võtnud arvesse seda, et tema otsus, mille ta tegi läbipaistvuse kaalutlustel – nimelt EKP 4. märtsi 2004. aasta otsuse (EKP/2004/258/EÜ) üldsuse juurdepääsu kohta EKP dokumentidele (EKP/2004/258/EÜ) (4) alusel – ja mille ta kavatses vaidlustatud otsuse tegemise ajal vastu võtta, on vaidlustatav otsus ELTL artikli 263 tähenduses.