Cathay Pacific Airways Ltd 9. juunil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 30. märtsi 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-343/17: Cathay Pacific Airways versus komisjon

(Kohtuasi C-382/22 P)

(2022/C 303/34)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Cathay Pacific Airways Ltd (esindajad: solicitor J. Flynn, avocats M. Rees ja E. Estellon)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3;

—	rahuldada ülejäänud nõuded, mis esitati esimeses kohtuastmes;

—

tühistada kõik ülejäänud rikkumise tuvastamised, mis on tehtud 17. märtsi 2017. aasta otsuse C(2017) 1742 (final) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39258 – lennulastiteenused) (edaspidi „otsus“) artikli 1 lõikes 1 kuni artikli 1 lõikes 4 osas, milles need puudutavad apellanti; ja

—	tühistada otsuse artikli 3 apellandile määratud ülejäänud trahv; või

—	teise võimalusena tühistada apellandile määratud ülejäänud trahv või vähendada seda ELTL artikli 261 alusel, kasutades oma täielikku pädevust, kuna vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes ja arutluskäigus on tehtud objektiivsed vead; ja

—	mõista kohtukulud, sh apellandil Üldkohtu meneltuses tekkinud kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab kuus väidet.

Esimese väite kohaselt on Üldkohus valesti tuvastanud liidu pädevuse tegevuse üle, mis puudutas saabuvaid lende, st kolmandatest riikidest EMPsse saabuva lennulasti teenuseid.

Teise väite kohaselt on Üldkohus vääralt kirjeldanud ega ole õigest kohaldanud nn „riigi kehtestatud kohustuse“ argumenti, mille apellant esitas, ega järginud nõuetekohaselt rahvusvahelise viisakuse põhimõtteid ja keeldu sekkuda kolmanda riigi asjadesse.

Kolmanda väite kohaselt ei ole Üldkohus võtnud seisukohta kõigi argumentide kohta, mille apellant esitas, vaid otsustas rikkumised osaliselt tühistada aegumise tõttu.

Neljanda väite kohaselt ei ole Üldkohus esitanud piisavaid põhjendusi järelduse kohta, et apellant osales ühes ja vältavas rikkumises ning on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Viienda väite kohaselt on Üldkohus eksinud nende tõendite käsitlemisel, mis ei puudutanud otseselt rikkumisi, mis on nüüd apellandile süüks pandud, ega kasutanud veenvat arutluskäiku seoses kõigi tõenditega, kui ta järeldas, et apellant osales ühes ja vältavas rikkumises.

Kuuenda väite kohaselt on Üldkohus õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas, et apellandi keeldumine vahendustasu maksmast rikkus ELTL artiklit 101 ja/või oli osa ühest ja vältavast rikkumisest.