—

tühistada ACERi apellatsiooninõukogu 28. mai 2021. aasta otsus asjas A-007-2021 (konsolideeritud) („vaidlustatud apellatsiooninõukogu otsus“), millega jäeti rahuldamata taotlus tühistada ja anda edasiseks uurimiseks üle 30. novembri 2020. aasta otsus nr 30/2020 (edaspidi „ameti otsus“), mis puudutab peamise piirkonna põhivõrguettevõtjate ettepanekut koormuste ümberjaotamise ja vahetuskauba tegemise kulude jagamise metoodika kohta (edaspidi „RDCTCS-metoodika“);

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et rikutud on õigusnorme järgnevalt: apellatsiooninõukogu on rikkunud õigusnormi, kuna leidis, et ACER ei olnud piiratud määruse 2019/943 (1) artikli 16 lõikega 13 ja ACER oli tegelikult pädev võtma meetmeid, millega karistati piirkonnaüleseid tehinguid viisil, mis on vastuolus selle määruse artikli 16 lõikega 13; apellatsiooninõukogu on rikkunud õigusnormi, kuna ei võtnud arvesse komisjoni määruse 2015/1222 (2) artikli 9 lõikest 11 tulenevaid ACERi pädevuse piire ning kuna ta leidis, et ACERi pädevus on määruse 2019/942 (3) artikli 6 lõikega 10 „üle antud“.

2.

Teine väide, et apellatsiooninõukogu ei ole piisavalt põhjendanud oma otsust ja on seega rikkunud ELTL artiklit 296.

3.

Kolmas väide, et apellatsiooninõukogu on rikkunud õigusnormi, kuna leidis, et vooluhulga liigendamine ei lähe vastuollu ACERi RDCTCS-metoodika artikli 2 määratlustega.

4.

Neljas väide, et apellatsiooninõukogu on rikkunud õigusnormi, kuna leidis, et vooluhulga liigendamine ACERi RDCTCS-metoodikas (importivate pakkumispiirkondade ringvoo ülehindamine) ei riku komisjoni määruse 2015/1222 artikli 74 lõike 6 punkte c ja i.

5.

Viies väide, et apellatsiooninõukogu on rikkunud õigusnormi, kuna leidis, et ACERi kehtestatud künnisest ringvoo 10 % väärtus ei ole liiga kõrge, mis rikub aga „saastaja maksab“ põhimõtet, nagu see on sätestatud määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 13.