—

tühistada täies ulatuses ACERi apellatsiooninõukogu 28. mai 2021. aasta otsus nr A-001-2021 (konsolideeritud), millega jäetakse muutmata ACERi 30. novembri 2020. aasta otsus nr 30-2020 seoses koordineeritud Core-võimsusarvutusalasse kuuluvate põhivõrguettevõtjate ettepanekuga, mis puudutab koormuste ümberjaotamise ja vahetuskauba tegemise kulude jagamise metoodikat;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et koormuste ümberjaotamise ja vahetuskauba tegemise kulude jagamise metoodika kohaldamisala on ebaseaduslik. Selle kohaldamisala kohaselt sobivad põhimõtteliselt „kõik“ võrguelemendid 220 kilovolti või rohkem kulude jagamiseks saastaja maksab põhimõtte kohaselt vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/943, milles käsitletakse elektrienergia siseturgu (edaspidi „määrus 2019/943“), artikli 16 lõikele 13. See on ebaseaduslik. Kulude jagamise metoodika kohaldamisala peab vastama võimsuse arvutamise menetlusele, mille kohaselt saavad tehniliselt ainult vähemalt 5 % energia edastamise jaotusfaktoriga võrguelemendid (Power Transfer Distribution Factor, PTDF) piirata piiriülest kaubandust ning vajada piiriülese tähtsusega koormuste ümberjaotamist ja vahetuskauba tegemist hõlmavate meetmete võtmist.

Vaidlustatud otsus tuleb tühistada, sest see on vastuolus eelkõige määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 13 ja komisjoni 24. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1222, millega kehtestatakse võimsuse jaotamise ja ülekoormuse juhtimise suunised (edaspidi „määrus 2015/1222“), artikli 74 lõigetega 2 ja 4. Apellatsiooninõukogu arvab vääralt, et selleks, et laiendada kulude jagamist saastaja maksab põhimõtte alusel ka võrguelementidele, mille energia edastamise jaotusfaktor on alla 5 %, on vaja õigusliku alust. Kuid sellist õiguslikku alust ei ole olemas. Lisaks, kui kaasata kõik võrguelemendid kõnealuse metoodika kohaldamisalasse, rikutakse määruse 2015/1222 artiklit 74, sest see tekitab ebaõigeid stiimuleid ja ei ole ühitatav asjasse puutuvate põhivõrguettevõtjate seadusest tulenevate kohustuste ja vastutusega.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, sest apellatsiooninõukogu kinnitas õigusvastaselt Power Flow Colouring Method’i („PFC“) kui kõnealuse metoodika jaoks kohaldatava meetodi.

PFC-meetod on vastuolus määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 13, mis kehtestab saastaja maksab põhimõtte. PFC-meetod ei põhine tegelikel füüsikalistel voogudel, vaid pigem virtuaalsetel turutulemustel. Kuid on üldteada, et füüsikalised vood kalduvad turutulemustest kõrvale. Seetõttu ei võimalda PFC-meetodi tulemus teha usaldusväärselt kindlaks konkreetse ülekoormuse tegelikku põhjustajat. Selle tagajärjel ei stimuleeri PFC-meetod vastuolus määruse 2015/1222 artikliga 74 nõuetekohaselt ülekoormuse juhtimist, tugimeetmeid ja tõhusat investeerimist. Peale selle ei hinnanud apellatsiooninõukogu nõuetekohaselt tehnilisi aspekte, mistõttu on PFC-meetod õigusvastane, ning tegi puudulike tõendite põhjal väheusutavaid järeldusi.

Seoses voo jagamisega kinnitas apellatsiooninõukogu samuti õigusvastaselt teatavaid eeldusi, mis on kohaldatavad ainult voo jagamise protsessile alalisvooluülekandesüsteemi võrguelementides. Need eeldused on füüsikaliselt põhjendamata, vastuolus määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 3 ja toovad kaasa suurema kulude jagamise alalisvooluülekandesüsteemi võrguelementidele. Lisaks kaasneb nende eeldustega alalisvooluülekandesüsteemi võrguelementide diskrimineerimine võrreldes vahelduvvooluvõrgu elementidega. Apellatsiooninõukogu ei hinnanud neid eeldusi seoses alalisvooluülekandesüsteemi võrguelementidega piisavalt ning tegi puudulike tõendite põhjal väheusutavaid järeldusi.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, sest sellega kinnitatakse õigusvastaselt ühine ringvoo künnis, mille suuruseks määras ACER kuluhinnangute põhjal 10 %. See on vastuolus määruse 2019/943 artikli 16 lõikega 13, sest see künnis ei põhine usaldusväärsetel faktilistel andmetel seoses ringvoogudega, mis esineksid siis, kui struktuurset ülekoormust ei ole. ACERil ei olnud pädevust seada künnis 10 %-le. Selle künnisega eiratakse ka määruse 2019/943 artikli 16 lõiget 8, mille kohaselt võivad põhivõrguettevõtjad kasutada kuni 30 % talitluskindluse varuks ning ring- ja sisevoogude jaoks. Peale selle põhineb apellatsiooninõukogu hinnang faktilistel vigadel ja tekitab vastuolus määruse 2015/1222 artikliga 74 võrguinvesteeringuteks valed stiimulid. Apellatsiooninõukogu rikkus ka õigusnormi, kui leidis, et määruse 2019/943 artikli 16 lõige 13 nõuab ringvoo künnist ainult pakkumispiirkonna, mitte pakkumispiirkonna piiride jaoks.