Enrico Falqui 24. juunil 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 5. mai 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-695/19: Falqui versus parlament

(Kohtuasi C-391/21 P)

(2021/C 329/17)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Enrico Falqui (esindajad: avvocati F. Sorrentino ja A. Sandulli)

Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament

Apellandi nõuded

—

Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 5. mai 2021. aasta otsus nr 1000680 ja sellest tulenevalt 8. juuli 2019. aasta teade (ning vajaduse korral ka otsuse eelnõu ja õigusteenistuse arvamus, millel see otsus põhineb), hüvitada pensionilt alusetult kinni peetud summad ja mõista parlamendilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks viis väidet.

Esimene väide: Euroopa Parlamendi juhatuse 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsuse „Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmed“ rikkumine.

Apellant väidab, et Üldkohus rikkus eespool viidatud otsuse artiklit 75. Vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus, ei näe see säte ette, et kõigile pensionitele, mis on juba makstud või millele on õigus tekkinud enne põhimääruse jõustumist jätkatakse Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja III lisas ette nähtud nn samasuguse pensioni reegli kohaldamist pro futuro ning see riiklike pensionide mis tahes muutmine in peius peab kajastuma parlamendi poolt makstavas pensionis, vaid vastupidi, et selle reegli alusel juba määratud pensionid on nende maksmise tingimuste ja suuruse osas puutumatud.

Teine väide: õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine.

Üldkohus leidis vääralt, et õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtet pole rikutud. Mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, siis seda rikub parlamendi ja Üldkohtu poolt pensioni reeglile antud tõlgendus, proportsionaalsuse põhimõtet rikub aga see, et Üldkohus pidas oluliseks Itaalia Saadikutekoja eesmärki otsuse nr 14/18 (eelarves pensionikulude vähendamine) vastuvõtmisel, leides, et see on õiguspärane, tuvastamata, et käesolevas asjas ei oma see eesmärk tähtsust, kuna puudub seos selle ja apellandile tekitatud kahju vahel.

Kolmas väide: selle põhimõtte rikkumine, mille kohaselt liidu institutsioonid ei või automaatse viite abil kohaldada kehtetut riigisisest õigusakti.

Üldkohus leidis vääralt, et riigisisesest õigusakti tuleb kohaldada automaatselt, vaatamata sellele, et see riigisisese õiguse kohaselt ei kehti ning ilma, et Euroopa institutsioonid võiksid seda küsimust uurida. Vastupidi, kui liidu institutsioon kohaldab viite abil riigisisesest õigust, kehtib õigussüsteemide vaheliste suhete üldpõhimõte, mille kohaselt võib viitav õigussüsteem viidata vaid viidatava õigussüsteemi õiguspärastele normidele selles õiguslikus tähenduses, mis neil viidatavas õigussüsteemis on: kui need ei kehti, ei saa neid kohaldada. Vastasel juhul jääb apellandi seisund kaitseta.

Neljas väide: on jäetud arvesse võtmata riigisisene õigus, mis kehtestati Itaalia saadikutekoja justiitsnõukogu otsusest nr 2/20 tulenevalt.

Üldkohus ei ole arvesse võtnud seda, et Itaalia saadikutekoja justiitsnõukogu otsusest nr 2/20 tulenevalt kehtiv riigisisene süsteem – mida parlament tahab kohaldada – koosneb kahest etapist: esimene seisneb pensioni ümberarvutuses vastavalt otsuses 14/18 kindlaks määratud üldistele kriteeriumidele ning teine selles, et justiitsnõukogu teenistused kohaldavad huvitatud isiku taotlusel pensioni suurendamist, lähtudes huvitatud isiku majanduslikust ja tervislikust seisundist. See süsteem ei näi olevat Euroopa tasandile ülevõetav.

Viies väide puudutab nõudeid, mis esimeses kohtuastmes tunnistati vastuvõetamatuks või põhjendamatuks, ja kohtukulusid.

Apellant kordab oma nõuet tühistada vajalikul määral otsuse eelnõu ja õigusteenistuse arvamus, mille alusel parlament toimis, ja nõuet hüvitada pensionilt alusetult kinni peetud summad ja mõista parlamendilt välja esimese ja teise kohtuastme kohtukulud.