NILS WAHL
esitatud 19. juunil 2013 ( 1 )
Kohtuasi C-321/12
F. van der Helder
D. Farrington
versus
College voor zorgverzekeringen (CVZ)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Centrale Raad van Beroep (Madalmaad))
„Sotsiaalkindlustus — Ravikindlustus — Määrus (EMÜ) nr 1408/71 — III jaotis, I peatükk — Artikli 28 lõike 2 punkt b — Pensionär, kellel on õigus saada mitterahalisi hüvitisi kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel — Õigusaktid, mis kehtisid pensionäri suhtes kõige kauem — Mõiste „pensionid””
1. |
Isikute vaba liikumine Euroopa Liidu piires on üks Euroopa Liidu nurgakive, nagu kinnitab nõukogu määruse (EMÜ) nr 1408/71 ( 2 ) preambul. Sel põhjusel on Euroopa Liidu (edaspidi „EL”) seadusandja juba 1971. aastal kehtestanud üksikasjaliku ja laiaulatusliku õigusnormide kogumi, et kooskõlastada riiklikke sotsiaalkindlustussüsteeme, tagamaks et „[Euroopa Liidu] piires liikuvatele töötajatele[, nende ülalpeetavatele ja – nende surma korral – nende ülalpidamisel olnud isikutele] jääksid alles omandatud ja omandamisel olevad õigused ja hüved.” ( 3 ) [täpsustatud tõlge] |
2. |
Arutatav kohtuasi on oluline neile pensionäridele, kelle elukoht on liikmesriigis, milles neil puudub õigus saada hüvitisi, ja kes saavad pensioni kahest või enamast muust liikmesriigist. |
3. |
Centrale Raad van Beroep (sotsiaalasju teise astmena lahendav kohus) (Madalmaad) soovib esitatud eelotsusetaotluses teada, milline sotsiaalkindlustusliik on eespool kirjeldatud olukorras määrav, selleks et määratleda liikmesriik, kes vastutab pensionäri elukohariigis antavate mitterahaliste hüvitiste kulude kandmise eest, ja seega ka tehtavatelt sissemaksete kinnipidamise eest. Selleks on eelotsusetaotluse esitanud kohus palunud Euroopa Kohtul tõlgendada mõistet „õigusaktid[, mis] on pensionäri suhtes kõige kauem kehtinud”, millele viitab määruse artikli 28 lõike 2 punkt b (edaspidi „vaidlusalune mõiste”). |
4. |
Enne õigusliku hinnanguga jätkamist tuleb siiski märkida asjaolu, et määrus tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. maist 2010 määrusega (EÜ) nr 883/2004. ( 4 ) See aga ei mõjuta Centrale Raad van Beroepi esitatud küsimuse olulisust, sest selles menetluses asjakohased sätted on uues määruses jäänud sisuliselt samaks. |
I. Õiguslik raamistik
A. EL-i õigus
5. |
Määruse põhjendus 8 ütleb: „eri riikide õigusaktide üheaegse kohaldatavuse ning sellest tuleneva kattumise vältimiseks peaksid ühenduse piires liikuvad töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad kuuluma ainult ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi alla.” |
6. |
Määruses kasutatavad mõisted sisalduvad artiklis 1, milles muu hulgas sätestatakse:
[…]” |
7. |
Määruse artiklis 28 „Ühe või enama riigi õigusaktide alusel makstavad pensionid, kui elukohariigis ei ole õigust saada hüvitisi”, on sätestatud: „1. Pensionär, kellel on õigus saada pensioni ühe liikmesriigi õigusaktide alusel või kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel ning kellel ei ole õigus saada hüvitisi liikmesriigi õigusaktide alusel, mille territooriumil ta elab, saab selliseid hüvitisi siiski endale ja oma pereliikmetele nii, nagu oleks tal [...] õigus saada hüvitisi pensionide suhtes pädeva liikmesriigi või vähemalt ühe pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel, juhul kui ta elaks sellise riigi territooriumil. Hüvitisi antakse järgmistel tingimustel:
[…] 2. Lõikes 1 käsitletud juhtudel kannab hüvitiste kulud asutus, mis määratakse kindlaks järgmiste reeglite kohaselt: […]
|
8. |
Määruse artikli 33 „Pensionäride sissemaksed” lõige 1 näeb ette: „1. Liikmesriigi asutus, kes on vastutav pensioni maksmise eest ja kes kohaldab õigusakte, mis sätestavad pensionäride sissemaksete kinnipidamise haigus- ning rasedus- ja sünnitushüvitiste katmiseks, võib teha selliseid asjakohaste õigusaktide järgi arvutatud kinnipidamisi sellise asutuse väljamakstavatest pensionidest selle määrani, mis kõnealuse liikmesriigi asutusel tuleb kanda artiklite 27, 28, 28a, 29, 31 ja 32 alusel antavate hüvitiste kuludena.” |
B. Siseriiklik õigus
9. |
Enne 1. jaanuari 2006 nägi Ziekenfondswet (haigekassa seadus, edaspidi „ZFW”) ette kohustusliku ravikindlustusskeemi üksnes töötajatele, kelle sissetulek oli teatud künnisest madalam. Isikud, kes ei olnud selle skeemiga kaetud, pidid haigusriski vastu kindlustamiseks sõlmima kindlustusseltsiga erakindlustuslepingu. |
10. |
Lisaks sellele tagas (ka praegu kehtiv) Algemene Wet Bijzondere Ziektekosten (eriravikulude üldkindlustust käsitlev seadus, edaspidi „AWBZ”) selle, et kogu elanikkond oli kindlustatud eriravikulude riski suhtes. See puudutab eelkõige riske, mida ZFW ega erakindlustus ei kata. |
11. |
Zorgverzekeringswet (ravikindlustusseadus, edaspidi „ZVW”) kehtestas alates 1. jaanuarist 2006 seadusjärgse kohustusliku ravikindlustusskeemi kõikidele isikutele, kes elavad või töötavad Madalmaades. |
12. |
ZVW artikkel 69 näeb asjakohases osas ette: „1. Välisriigis elavad isikud, kellel on Euroopa Ühenduste Nõukogu määruse [...] alusel õigus vajaduse korral ravile või ravikulude hüvitamisele, nagu seda näevad ette ravikindlustust reguleerivad õigusnormid nende elukohariigis, registreerivad end College voor zorgverzekeringenis (ravikindlustusamet; edaspidi „CVZ”), välja arvatud juhul, kui neile on käesoleva seaduse alusel ette nähtud kohustuslik kindlustus. 2. Esimeses lõigus nimetatud isikud peavad tasuma ministri määrusega kehtestatud sissemakse. Nimetatud määrusega kindlaksmääratud osa kõnealusest sissemaksest käsitatakse Wet op de zorgtoeslagi (ravikindlustushüvitiste seadus) tähenduses ravikindlustuse sissemaksena. […] 4. [CVZ] ülesanne on täita esimesest lõigust ja selles nimetatud rahvusvahelistest õigusnormidest tulenevaid haldusülesandeid ning samuti otsustada teises lõigus nimetatud sissemaksete kinnipidamise ja kogumise üle. […]” |
II. Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimus
13. |
F. van der Helder on Madalmaade kodanik, kes on alates 1991. aastast pärast mitmes liikmesriigis elamist ja töötamist elanud Prantsusmaal. Alates 1997. aasta augustist saab ta pensioni Algemene Ouderdomsweti (üldine vanaduspensioni seadus; edaspidi „AOW”) alusel Madalmaadest. Selle pensioni aluseks on 43 täitunud kindlustusaastat (tulenevad osalt residentsusest, osalt vabatahtlikust kindlustusest). Lisaks kõnealusele pensionile saab ta ka vanaduspensioni Soomest ja Ühendkuningriigist. |
14. |
Ühendkuningriigi kodanik D. Farrington on alates 2004. aasta maist elanud Hispaanias. Alates 2006. aasta aprillist saab ta vanaduspensioni Madalmaadest. Selle pensioni aluseks on Madalmaades täitunud 35 kindlustussissemaksete tegemise aastat. Lisaks Madalmaade pensionile saab D. Farrington vanaduspensioni Ühendkuningriigist. |
15. |
F. van der Helder ja D. Farrington (edaspidi koos „põhikohtuasja apellandid”) ei olnud Madalmaades ZFW alusel kohustuslikus korras kindlustatud. Nad olid sõlminud Madalmaades erakindlustuslepingud ning olid Madalmaades elamise ajal kindlustatud ka AWBZ alusel. Sel põhjusel ei kuulunud põhikohtuasja apellandid sel ajal määruse kohaldamisalasse. Ravikulude osas oli määrus tõepoolest kohaldatav üksnes isikute suhtes, kelle suhtes kehtis AWBZ ja ZFW alusel Madalmaade kohustuslik ravikindlustussüsteem tervikuna. ( 5 ) |
16. |
Alates 1. jaanuarist 2006 kehtima hakanud ZVW näeb seadusjärgse ravikindlustuse täies ulatuses ette kõikidele Madalmaades elavatele ja töötavatele isikutele, sealhulgas ka varem erakindlustusega kaetud isikutele. Sellest tulenevalt on määrus kohaldatav muu hulgas ka Madalmaade vanaduspensionide ja töövõimetushüvitiste saajatele, kellel oli varem sõlmitud ravikindlustusleping eraõiguslikus kindlustusseltsis ja kelle elukoht on mõnes teises liikmesriigis. ( 6 ) |
17. |
Eelnevat arvesse võttes leidis CVZ, et põhikohtuasja apellante tuleb alates 1. jaanuarist 2006 käsitada määruse tähenduses „sotsiaalkindlustushüvitiste saamiseks õigustatud isikutena”. Sellest tulenevalt on neil õigus saada oma elukohariigis ravi. CVZ leidis, et ravikulud peavad kandma Madalmaad, kuna apellatsioonkaebuse esitajad ei saa pensioni elukohariigist ja kuna riikidest, kus nad saavad seadusjärgset pensioni, olid nad sotsiaalkindlustusega kõige kauem kaetud Madalmaades. Sellest tulenevalt otsustas CVZ pidada põhikohtuasja apellantidele makstavatest pensionidest kinni sissemaksed, mis on ette nähtud ZVW artiklis 69. |
18. |
Põhikohtuasja apellandid esitasid kaebused Rechtbank te Amsterdamile, et vaidlustada CVZ otsus teha nende vanaduspensionidest kinnipidamisi. Kuigi nad ei vaidlustanud seda, et nad on kõige kauem töötanud Madalmaades, ega seda, et Madalmaade sotsiaalkindlustust reguleerivad õigusnormid on nende suhtes kõige kauem kehtinud, väitsid nad, et määruse artikli 28 lõike 2 punkt b viitab õigusaktidele, mis reguleerivad haigus-, rasedus- ja sünnitushüvitisi. Nad väitsid, et kuna nad ei olnud Madalmaades kunagi (ZFW alusel) kaetud seadusjärgse ravikindlustusega või siis oli see aeg igal juhul lühem kui teistes liikmesriikides, milles nad olid kaetud ravikindlustusega, ei ole Madalmaad see riik, kes peab kandma elukohariigi mitterahaliste hüvitiste kulud. Nende väitel peavad need kulud kandma F. van der Helderi puhul Soome ja D. Farringtoni puhul Ühendkuningriik. |
19. |
Rechtbank te Amsterdam tegi 23. veebruaril 2010 otsuse seoses F. van der Helderiga ja 31. augustil 2009 ja 10. mail 2011 seoses D. Farringtoniga ning rahuldas F. van der Helderi kaebuse, kuid jättis kõnealuse tühistatud otsuse õiguslikud tagajärjed täies ulatuses kehtima, ja tunnistas D. Farringtoni esitatud kaebused põhjendamatuks. |
20. |
Põhikohtuasja apellandid esitasid Rechtbank te Amsterdami otsuste peale apellatsioonkaebused Centrale Raad van Beroepi. Määruse artikli 28 lõike 2 punkti b õige tõlgenduse osas kaheldes otsustas kohus menetluse peatada ja esitada järgmise eelotsuse küsimuse: „Kas [määruse] artikli 28 lõike 2 punktis b viidatud „õigusaktid[, mis] on pensionäri suhtes kõige kauem kehtinud,” tähendavad õigusakte, mis reguleerivad haigus-, rasedus- ja sünnitushüvitisi, õigusakte, mis reguleerivad vanadushüvitisi, või kõiki määruse II jaotise alusel kohaldatavaid õigusakte, mis reguleerivad [määruse] artiklis 4 nimetatud sotsiaalkindlustusliike?” |
21. |
Tulenevalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusest menetletakse kohtuasja selle eriliste asjaolude tõttu Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõike 3 alusel eelisjärjekorras. |
22. |
Käesolevas menetluses on kirjalikud seisukohad esitanud D. Farrington, F. van der Helder ja CVZ, samuti Eesti, Madalmaade, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon. F. van der Helder, Hollandi, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsus nagu ka komisjon esitasid 18. aprillil 2013 toimunud istungil ka suulised seisukohad. |
III. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja menetlusse astujate seisukohad
23. |
Centrale Raad van Beroepi arvates on määruse artikli 28 lõike 2 punktis b kasutatud mõistet „õigusaktid[, mis] on pensionäri suhtes kõige kauem kehtinud” võimalik tõlgendada vähemalt kolmel eri viisil. Need võimalused on järgmised. |
24. |
Põhikohtuasja apellantide väitel seondub vaidlusalune mõiste üksnes õigusaktidega, mis reguleerivad haigus-, rasedus- ja sünnitushüvitisi. See tõlgendus tugineb peamiselt asjaolule, et artikkel 28 paikneb määruse III jaotise I peatükis, mille pealkiri on „Haigus ning rasedus ja sünnitus”. Põhikohtuasja apellantide arvates on pealkirjast tulenevalt selge, millised sotsiaalkindlustussüsteemi liigid on selle sätte jaoks asjakohased. Lisaks sellele väidavad nad, et nende tõlgendust toetab ka Rootsi kõrgeima halduskohtu 14. detsembri 2011. aasta otsus. |
25. |
Teise tõlgenduse järgi, mida pooldavad CVZ ning Madalmaade ja Rootsi valitsus, viitab asjassepuutuv mõiste kõikidele sotsiaalkindlustust reguleerivatele õigusaktidele. Sellist tõlgendust toetab määruse artikli 1 punkt j, milles määratletakse mõiste „õigusaktid” viitega artiklile 4 (milles loetletakse kõik määrusega hõlmatud valdkonnad) ja seega määratletakse see mõiste kõige laiemal võimalikul viisil. |
26. |
Viimase võimalusena, millest lähtub Rechtbank te Amsterdam ja mida pooldab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, viitab vaidlusalune mõiste asjassepuutuvate isikute saadavaid pensioneid reguleerivatele pensionikindlustuse õigusaktidele. Selline tõlgendus oleks nende kohtute arvates kooskõlas määruse artikli 28 lõike 2 punkti b eesmärgiga, nagu Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Rundgren. ( 7 ) See, et pensioni maksev riik vastutab mitterahaliste haigushüvitiste andmise eest, on kooskõlas ka asjaoluga, et haiguskindlustusskeeme rahastatakse asjassepuutuva isiku sissetulekul põhinevate sissemaksetega. Seda tõlgendust pooldab ka Eesti, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus ning samuti komisjon. |
IV. Analüüs
27. |
Järgnevas analüüsis toon ma esile, miks minu hinnangul on õige määruse artikli 28 lõike 2 punkti b tõlgendus, mille on välja pakkunud Rechtbank te Amsterdam ja Centrale Raad van Beroep. |
28. |
Euroopa Kohus on juba leidnud, et määruse eesmärk, nagu on märgitud selle põhjendustes 2 ja 4, on „tagada töötajate ja füüsilisest isikutest ettevõtjate vaba liikumine Euroopa Liidus, arvestades seejuures liikmesriikide sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide erijooni. [Selleks] on selle määruse põhimõtteks tagada töötajate võrdne kohtlemine eri liikmesriikide õigusaktide kohaselt ning see püüab võimalikult hästi tagada kõigi liikmesriigi territooriumil töötavate töötajate võrdse kohtlemise ja mitte seada liikumisvabadust kasutavaid töötajaid ebasoodsamasse olukorda”. ( 8 ) |
29. |
Eesmärki soodustada Euroopa Liidus mobiilsust ei edenda ega saagi edendada sellega, et samal ajal seatakse ohtu saadavate sissemaksete ja antavate hüvitiste habras finantstasakaal, millel liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemid tavaliselt põhinevad. |
30. |
Sel põhjusel on Euroopa Kohus selgitanud, et määrus ei mõjuta liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide vahelisi sisulisi ja menetluslikke erinevusi ega seega ka nendes liikmesriikides sotsiaalkindlustusskeemiga liitunud isikute õigusi. Igale liikmesriigile jääb pädevus määrata liidu õigust järgides oma õigusaktidega kindlaks sotsiaalkindlustusskeemi kuuluvate hüvitiste andmise tingimused. Neil asjaoludel ei saa liidu õigusnormid tagada kindlustatud isikule, et teise liikmesriiki elama asumine ei mõjuta tema sotsiaalkindlustust, eelkõige haigushüvitisi. Nimelt võib selline ümberpaiknemine, võttes arvesse selles valdkonnas liikmesriikide skeemide ja õigusaktide vahel esinevaid erinevusi, sõltuvalt asjaoludest olla kindlustatu suhtes rahalisest aspektist rohkem või vähem soodne. ( 9 ) |
31. |
Euroopa Kohus on selles osas leidnud, et määrus kujutab endast „kollisiooninormide süsteemi, mille täielikkuse tulemusena piiratakse siseriiklike seadusandjate pädevust määrata nende asjassepuutuva siseriikliku õiguse ulatust ja kohaldamistingimusi seoses isikutega, kelle suhtes see õigus kehtib, ja territooriumiga, kus tekivad siseriiklike sätete õiguslikud tagajärjed.” ( 10 ) Seega ei ole liikmesriikidel õigust määrata kindlaks, millises ulatuses nende enda või mõne teise liikmesriigi õigusnormid peavad kehtima, kuna nad on kohustatud järgima kehtivaid ühenduse õiguse sätteid. ( 11 ) Määruses kehtestatud kollisiooninormide süsteemi kohaldamine sõltub vaid objektiivsest olukorrast, kus asjassepuutuv töötaja on. ( 12 ) |
32. |
Selle eeskirjade süsteemi tähtsaim põhimõte on ette nähtud artikli 13 lõikes 1, millega algab määruse II jaotis. Selles normis on öeldud, et välja arvatud sõnaselgelt sätestatud erandite korral, „alluvad isikud, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, üksnes ühe liikmesriigi õigusaktidele. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.” |
33. |
Määruse II jaotises ette nähtud üldreegleid kohaldatakse aga üksnes juhul, kui „sama määruse III jaotises sisalduvate eri liiki hüvitistega seotud erisätted ei sisalda vastupidiseid sätteid”. ( 13 ) |
34. |
Just selline on olukord põhikohtuasja apellantide puhul, sest – nagu pooled üksmeelselt leiavad – nad kuuluvad määruse artikli 28 kohaldamisalasse: nad on pensionärid, kellel on õigus saada mitterahalisi hüvitisi vähemalt kahe liikmesriigi õigusaktide alusel ning kellel ei ole õigus nimetatud hüvitisi selle liikmesriigi õigusaktide alusel, mille territooriumil nad elavad. |
35. |
Sel juhul näeb määruse artikli 28 lõike 2 punkt b ette, et mitterahaliste hüvitiste kulud peab põhimõtteliselt kandma „selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusaktid on pensionäri suhtes kõige kauem kehtinud”. |
36. |
Euroopa Kohus on kohtuasjas Rundgren juba heitnud valgust muu hulgas määruse artikli 28 ulatusele ja tähendusele. Selle kohtuasja põhiküsimus oli see, kas Soomes elav Rootsi kodanik, kes sai pensionihüvitisi üksnes Rootsist, pidi maksma sissemakseid Soomes üksnes seetõttu, et ta oli Soome elanik. |
37. |
Minu arvates annab Euroopa Kohtu otsus selles kohtuasjas vaidlusaluse mõiste tõlgendamiseks olulist teavet. Seega esitan selle kohtuotsuse need osad, mis on minu hinnangul praeguse menetluse jaoks otsustavad. |
38. |
Vastates ühele siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele kohtuasjas Rundgren, tõi Euroopa Kohus esmalt esile, et määruse artiklite 27, 28 ja 28a eesmärk on „määratleda neis kirjeldatavates erinevates olukordades esmalt asutus, kes vastutab pensioni saajale haigus-, rasedus- ja sünnitushüvitiste maksmise eest, ja teiseks asutus, kes vastutab kulu kandmise eest”. Seejärel rõhutas kohus, et määruse artikkel 28a – mis oli selles kohtuasjas asjakohane säte – „paneb nende hüvitiste kulu põhimõtteliselt liikmesriigi ühele pensionide suhtes pädevale asutusele, et nende kulu ei peaks kandma asjassepuutuva isiku elukohaliikmesriik üksnes seetõttu, et ta seal elab”. Selle sätte eesmärk oli Euroopa Kohtu jaoks selge: „tagada, et liikmesriike, mille õigusaktide kohaselt tekib õigus mitterahalistele hüvitistele pelgalt elukoha tõttu nende territooriumil, ei panda seetõttu ebasoodsamasse olukorda.” ( 14 ) |
39. |
Seejärel lisas Euroopa Kohus – ja see on praeguses menetluses eriti asjakohane – et määruse artiklis 28a nähakse ette, et asutus, mis kannab mitterahaliste hüvitiste kulu, tuleb määrata vastavalt eeskirjadele, mis identsed nendega, mida kohaldatakse määruse artikli 28 alusel. Kohus märkis, et „nende eeskirjade järgi annab elukohajärgne asutus pensionäridele mitterahalisi hüvitisi teise liikmesriigi pensionide suhtes pädeva asutuse nimel, kes kannab kulud.” ( 15 ) |
40. |
Sellest tulenevalt järeldas Euroopa Kohus, et „määruse artiklitega 27, 28 ja 28a loodud süsteemi alusel kannab mitterahaliste hüvitiste kulud alati pensioni maksmiseks pädeva liikmesriigi asutus, sest pensionäril oleks õigus neile hüvitistele selle liikmesriigi õigusaktide alusel, kui ta elaks selle liikmesriigi territooriumil. Kui pensioni maksmiseks on pädevad kaks või enam liikmesriiki, tuleb mitterahaliste hüvitiste kulu omistada ühele neist, lähtudes konkreetsetest kriteeriumidest, näiteks asjassepuutuva isiku elukoht või kui ükski neist liikmesriikidest ei ole asjassepuutuva isiku elukoht, siis ajavahemik, mille jooksul tema suhtes kehtisid iga sellise liikmesriigi õigusaktid.” Sellega seoses rõhutas Euroopa Kohus ka seda, et „sel viisil kindlaks tehtud seos pensionide maksmise pädevuse ja mitterahaliste hüvitiste kulude kandmise kohustuse vahel võimaldab teha järelduse, et see kohustus kaasneb tegeliku pädevusega pensionide suhtes.” ( 16 ) |
41. |
Hilisemas kohtuasjas van Delft kinnitas Euroopa Kohus neid põhimõtteid, leides et „teises liikmesriigis elavale isikule pensioni maksma kohustatud liikmesriik kannab põhilise osa riskist, mis on seotud mitterahaliste hüvitiste andmisega liikmesriigis, kus kõnealused isikud elavad”. ( 17 ) |
42. |
Minu hinnangul tuleb Euroopa Kohtu praktikast selgelt välja, et määruse artikli 28 keskmes on seos pensioni ja mitterahaliste hüvitiste vahel. Kui see on nii, peab mitterahaliste hüvitistega seotud kulud kandma alati see liikmesriik, kes peab maksma pensioni. |
43. |
Artikli 28 sellist tõlgendust toetavad ka järgmised kolm kaalutlust. |
44. |
Esmalt, nagu mitmed selles menetluses märkusi esitanud menetlusosalised on välja toonud, tugineb artiklis 28 kehtestatud reegel eeldusele, et mis tahes sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamine sõltub vältimatult sissemaksetest, mida teevad elanikud, kes osalevad mingit liiki majandustegevuses. ( 18 ) Seega on loogiline ja õiglane, et pensioni ajal antavate mitterahaliste hüvitiste kulu kannab liikmesriik, milles pensionär on kõige kauem olnud majanduslikult aktiivne. ( 19 ) Eelduslikult on pensionär just selles riigis maksnud enamiku oma sissemaksetest. |
45. |
Põhikohtuasja apellantide välja pakutud tõlgenduse järgi tuleks arvesse võtta ka perioode, mil asjassepuutuv pensionär ei teinud suure tõenäosusega üldse sissemakseid või tegi üksnes piiratud sissemakseid. Mõnel juhul tähendaks see aga seda, et pikemad perioodid, mil sissemakseid ei tehtud, oleks ülimuslikud lühemate perioodide suhtes, mil sissemakseid tegelikult tehti. Mitmed liikmesriigid võimaldavad tõesti mitterahalisi tervishoiuhüvitisi lähtudes üksnes elukohast nende territooriumil. |
46. |
Teoses „De Legibus” („Seadustest”) kirjutas Vana-Rooma oraator Marcus Tullius Cicero: „salus populi suprema lex esto” („rahva heaolu olgu ülim seadus”). ( 20 ) Ka mina usun, et mis tahes riigikorra üks peamisi eesmärke peaks olema oma kodanike heaolu eest hoolitsemine. Selleks on oluline, et riik võimaldab laialdast ligipääsu tervishoiuteenustele kõigile elanikele, olenemata nende vahel esinevatest võimalikest erinevustest sissetulekus ja jõukuses. Tegelikult tagatakse enamikus arenenud ühiskondades seadusega üldine juurdepääs riiklikele tervishoiu- ja meditsiiniteenustele. ( 21 ) Sellega seoses tuleb meenutada, et ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis on öeldud, et „[i]gaühel on ühiskonna liikmena õigus sotsiaalsetele tagatistele” (artikkel 22) ja „[i]gaühel on õigus elatustasemele, mis tagab tema ja ta perekonna tervise ja heaolu toidu, riietuse, eluaseme, arstiabi ja elementaarsete sotsiaalteenuste osas; samuti on igal inimesel õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse või muul elatusvahenditest ilmajäämise puhul, mis ei olene temast endast” (artikli 25 lõige 1). Samuti näeb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 35 „Tervishoid” ette: „[i]gaühel on õigus ennetavale tervishoiule ning ravile siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud tingimustel.” |
47. |
Süsteemidega, mis võimaldavad kogu elanikkonnale laialdast ligipääsu tervishoiuhüvitistele, kaasnevad aga vältimatult suuremad kulud ühiskonnale. Teatavatesse kategooriatesse kuuluvate isikute puhul, nagu näiteks töötud, tudengid, lapsed või rasedad, kaetakse pakutavate tervishoiuteenuste kulud aktiivsete kodanike sissemaksetest või üldisemalt maksumaksja rahast. |
48. |
Minu hinnangul soovitakse määruse artiklis 28 esitatud eeskirjaga tagada, et need liikmesriigid, mille poliitika on selles osas heldem, ei pea kandma nende mitterahaliste hüvitiste kulusid, mida antakse pensionäridele, kes ei ole nende sotsiaalkindlustussüsteemi sissemakseid teinud, või on seda teinud üksnes väga vähesel määral. |
49. |
Sellise süsteemi objektiivset ebaõiglust – mis riskib sellega, et liikmesriigid alustavad tervishoiuteenustele ligipääsu osas tasandamist – võib illustreerida D. Farringtoni näitel. |
50. |
D. Farrington väidab, et talle Hispaanias antavate mitterahaliste hüvitiste kulu kandmise eest peaks määruse artikli 28 lõike 2 punkti b alusel vastutama Ühendkuningriik, sest ta oli Ühendkuningriigi elanik alates 1948. aastast, kui ta oli 7-aastane, kuni 1972. aastani, mil ta rändas välja Madalmaadesse, olles Ühendkuningriigis töötanud 14 aastat. Seega sellel olulisel eluperioodil, mil ta elas Ühendkuningriigis, oli D. Farringtonil ligipääs National Health Service’ile (riiklik tervishoiuteenistus) üksnes seetõttu, et ta oli selle riigi elanik. Seevastu Madalmaades töötas D. Farrington kogu 32 aasta pikkuse ajavahemiku jooksul, mil ta seal elas (1972–2004). Võib eeldada, et D. Farrington on teinud Madalmaades sotsiaalkindlustussüsteemi suuremaid sissemakseid kui Ühendkuningriigis – või vähemalt oleks see nii enamiku inimeste puhul sarnases olukorras. Seega ei näe ma ühtegi põhjust, miks peaks Ühendkuningriik ja mitte Madalmaad kandma nende mitterahaliste hüvitiste kulud, mille saamise õigus on D. Farringtonil oma uues elukohas pensionil olemise ajal. |
51. |
Sellest näitest ilmneb, miks ei saa olla õige artikli 28 lõike 2 punkti b tõlgendus, mida pooldavad põhikohtuasja apellandid. Kui vaidlusalust mõistet tõlgendada nii, et see viitab üksnes sotsiaalkindlustusalastele õigusaktidele, mis reguleerivad rasedust ja sünnitust ning haigust, lõikaks see läbi seose riigi saadavate sissemaksete ja antavate hüvitiste vahel, mis on kõigi sotsiaalkindlustussüsteemide alus. Nagu komisjon õigesti välja toob, oleks selle tulemuseks finantskoormuse ebaühtlane jaotus erinevate liikmesriikide vahel ja minu hinnangul võib see õõnestada ka mõne sotsiaalkindlustussüsteemi stabiilsust. |
52. |
Nagu põhikohtuasja apellandid välja toovad, toetab nende tõlgendust vaidlusaluse mõiste osas ka Rootsi kõrgeima halduskohtu 14. detsembri 2011. aasta ( 22 ) otsus, mille asjaolud olid põhikohtuasja asjaoludega võrreldavad. Selles kohtuasjas leidis kõrgeim halduskohus, et määruse artikkel 28, mis paikneb määruse III jaotise I peatükis „Haigus ning rasedus ja sünnitus”, kujutab endast erandit võrreldes määruse II jaotise artiklis 13 ette nähtud kohaldatava õiguse kindlaksmääramise üldsätetega, ja järeldas, et mõistet „õigusaktid” tuleb tõlgendada nii, et see tähendab sotsiaalkindlustusalaseid õigusakte, mis reguleerivad rasedust ja sünnitust ning haigust. |
53. |
On tõsi, et artikkel 28 paikneb määruse III jaotise I peatükis „Haigus ning rasedus ja sünnitus”. See aga ei tähenda, et vaidlusalune mõiste on piiratud haigust, rasedust ja sünnitust reguleerivate õigusaktidega. Nagu Rootsi valitsus välja tõi, viitab selle peatüki pealkiri üksnes neile hüvitiste liikidele, mida selles peatükis ette nähakse, erandina määruse II jaotises kehtestatud üldreeglitest. ( 23 ) |
54. |
Põhikohtuasja apellantide seisukohtade nõrkus – kui nad tuginevad I peatüki pealkirjale – tuleb ilmsiks siis, kui selle pealkirja tõlgendamisel võtta arvesse III jaotise üldist pealkirja („Eri liiki hüvitistega seotud erisätted”) ja selle jaotise järgmiste peatükkide pealkirju, mis kõik viitavad vastavate hüvitiste liikidele. ( 24 ) |
55. |
Teiseks on vaidlusaluse mõiste tõlgenduse puhul, mille ma välja pakun, tegemist kollisiooninormiga, mida – nagu Ühendkuningriik õigesti välja toob – on võrdlemisi lihtne kohaldada ja mis toob kaasa õiguskindlad tagajärjed. ( 25 ) Ajavahemike pikkus, mille jooksul pensionär on igas liikmesriigis pensioni kogunud, on faktiküsimus, mida iga liikmesriigi pädevad asutused teavad. |
56. |
Seevastu eespool punktis 24 viidatud määruse artikli 28 lõike 2 punkti b tõlgenduse puhul, mida pooldavad CVZ ning Hollandi ja Rootsi valitsus, on tagajärjed palju ebaselgemad. Kuivõrd teatud sotsiaalkindlustusliigid on sageli kohaldatavad liikmesriigi kõigile elanikele, oleks määruse artikli 28 lõike 2 punkti b peamine rakendamiskriteerium enamasti isiku elamise kestus mingis riigis. Nagu aga mõned valitsused istungil möönsid, ei pruugi selline teave alati olla hõlpsasti kindlakstehtav ega täiesti usaldusväärne. Ajavahemikud, mille jooksul on elanik teinud pensioni sissemakseid, on nõuetekohaselt registreeritud ja kergesti kontrollitavad, mida ei saa aga öelda ajavahemike kohta, mille jooksul kehtivad elanikele teised sotsiaalkindlustusliigid. |
57. |
Lisaks sellele väidavad isegi Madalmaade ja Rootsi valitsused, et artikli 28 lõike 2 punkti b eesmärk on tagada seda, et mitterahaliste hüvitiste kulu peab kandma riik, milles pensionär on töötanud kõige kauem, ja seega riik, milles ta on tõenäoliselt maksnud enamiku oma sissemaksetest. Sellegipoolest näib, et nende valitsuste pooldatav tõlgendus ei taga alati selle eesmärgi saavutamist. Tegelikult eeldab see tõlgendus seda, et määruse artikli 28 tähenduses tuleb arvesse võtta kogu ajavahemik, mille jooksul on elanikule kehtinud mingit sotsiaalkindlustusliiki reguleerivad õigusaktid. Seejuures ei oleks oluline, kas selle ajavahemiku jooksul oli isik näiteks laps, kellel on juurdepääs liikmesriigi pakutavale üldisele tervishoiuteenusele, või pigem töötaja, kes tasub kõik nõutavad sissemaksed. Sel juhul oleks ajafaktor ainuke tegur, mis oleks artikli 28 lõike 2 punkti b tähenduses oluline. |
58. |
Minu hinnangul ei saa see olla artikli 28 lõike 2 punkti b õige tõlgendus. Sellise tõlgendusega kaasneks taas kord risk liigselt koormata neid liikmesriike, kes pakuvad oma elanikele mingit liiki sotsiaaltoetusi, olenemata sellest, kas need elanikud on majanduslikult aktiivsed või kas nad teevad sealsesse sotsiaalkindlustussüsteemi sissemakseid. |
59. |
Nagu on näidatud eespool punktides 50 ja 51, näib selline tulemus mulle mitte üksnes ebaõiglane nende liikmesriikide suhtes, kelle sotsiaalkindlustussüsteemid on heldemad, vaid ka nende süsteemide finantsstabiilsusele potentsiaalselt kahjulik. |
60. |
Artikkel 1, milles sisalduvad määratlused selle määruse tähenduses, määratleb mõiste „õigusaktid” punktis j kui „liikmesriigi seadused, määrused ja muud õigusaktid ning kõik muud rakendusmeetmed, nii praegu kehtivad kui ka tulevased, mis on seotud artikli 4 lõigetes 1 ja 2 loetletud sotsiaalkindlustusliikide ja -skeemidega või artikli 4 lõikes 2a käsitletud mitteosamakseliste erihüvitistega.” See näib viitavat vaidlusaluse mõiste laiale tõlgendusele. |
61. |
Minu jaoks ei ole see argument veenev. Minu hinnangul peab artiklis 1 sisalduv määratlus olema kõikehõlmav, sest seda määratlust kohaldatakse terve määruse kohaldamisel. Mõiste „õigusaktid” lai määratlus on kooskõlas liidu seadusandja eesmärgiga tagada määruse ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides, sõltumata nende sotsiaalkindlustussüsteemide mitmekesisusest. Samal ajal püütakse artiklis 1 sisalduva määratlusega eristada seda, mida ei peeta sotsiaalkindlustusalasteks õigusaktideks (näiteks kollektiivlepingud või eriskeemid füüsilisest isikust ettevõtjate jaoks, mille loomine on jäetud puudutatud isikute algatada). |
62. |
See aga ei tähenda seda, et igal korral, kui määrus seda mõistet sisaldab, tuleb seda alati mõista vastavalt artiklis 1 sisalduvale määratlusele. ( 26 ) Mõned määruse sätted võivad mõistet „õigusaktid” täiendavalt täpsustada ja viidata üksnes teatud valdkonna õigusaktidele. |
63. |
Just selline on olukord määruse artikli 28 puhul. Artikli 28 lõike 2 punktis b sisalduvat mõistet „õigusaktid” ei tohiks minu hinnangul tõlgendada selle normi muust sisust täiesti sõltumatult. Nimelt viitab artikli 28 lõige 1 „[p]ensionär[ile], kellel on õigus saada pensioni ühe liikmesriigi õigusaktide alusel või kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel”. Teise lõike alguses on viitega esimesele lõikele märgitud, et see on kohaldatav üksnes selles lõikes käsitletud juhtudel. ( 27 ) |
64. |
Seega, kui tõlgendada artiklit 28 terviklikult, on selge, et asjakohased on need õigusaktid, mille alusel on isikul õigus pensionile, ja mitte need õigusaktid, mis on seotud kõigi sotsiaalkindlustussüsteemi liikidega. |
65. |
Kolmandaks ja viimaks näib minu pakutud tõlgendus vaidlusaluse mõiste osas tulenevat ka kahest teisest õigusnormist. |
66. |
Esmalt näeb määruse artikli 33 lõige 1 ette, et „[l]iikmesriigi asutus, kes on vastutav pensioni maksmise eest ja kes kohaldab õigusakte, mis sätestavad pensionäride sissemaksete kinnipidamise haigus- ning rasedus- ja sünnitushüvitiste katmiseks, võib teha selliseid [...] kinnipidamisi sellise asutuse väljamakstavatest pensionidest selle määrani, mis kõnealuse liikmesriigi asutusel tuleb kanda [...] hüvitiste kuludena. |
67. |
See säte toetab mõttekäiku, mille järgi peab pensionärile elukohariigi antavate mitterahaliste hüvitiste kulu kandma see liikmesriik, kes on vastutav pensioni maksmise eest. See selgitab ka seda, miks on sellel liikmesriigil võimalik teha kinnipidamisi pensionärile väljamakstavast pensionist. Kohtuasjas Rundgren selgitas Euroopa Kohus, et artiklis 33 kasutatud mõiste „väljamakstav” tähendab seda, et pensionärile tuleb pensioni maksta tegelikult ja hüpoteetiline pensioni maksmise pädevus ei ole piisav, et võimaldada pädeval asutusel ükskõik milliseid kinnipidamisi teha. ( 28 ) |
68. |
Teiseks näib asjakohane ka nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruse (EMÜ) nr 574/72, millega määratakse kindlaks määruse (EMÜ) nr 1408/71 rakendamise kord ( 29 ), artikkel 95 „Nende mitterahaliste hüvitiste tagasimaksmine, mida on ravi- ning rasedus- ja sünnituskindlustuse alusel antud pensionäridele ja nende pereliikmetele, kellel ei ole õigust saada hüvitist elukohajärgse liikmesriigi õigusaktide alusel”. Kohtuotsuses van der Duin leidis Euroopa Kohus seoses selle sättega, et „[...] artikli 28 alusel antavate hüvitiste kogusumma tasub elukohariigi asutusele pensioni maksmise eest vastutava riigi pädev astutus [...]”. ( 30 ) |
69. |
Kui nõustuda tõlgendusega, mille on artikli 28 lõike 2 punktile b andnud põhikohtuasja apellandid või mida pooldab CVZ, kaotaksid need kaks sätet oma mõtte: poleks võimalik välistada seda, et teatud juhtudel peaks mitterahaliste hüvitiste kulu kandma liikmesriik, kes ei maksa pensionärile mingit pensioni. Sellistel juhtudel ei saaks toimuda ka mingeid pensionist kinnipidamisi ega tagasimakseid pensioni maksmise eest vastutavalt asutuselt. |
70. |
Eeltoodud põhjendustel leian, et vaidlusalune mõiste viitab pensioneid reguleerivatele õigusaktidele. |
71. |
Olles jõudnud sellele järeldusele, tuleb käsitleda veel üht teemat. Eelotsusetaotluses küsib Centrale Raad van Beroep sisuliselt seda, millised pensionikindlustusliike tuleb põhikohtuasjas käsitletavas olukorras määruse artikli 28 mõttes arvesse võtta. |
72. |
Ma leian, et määruse artikli 28 sõnastust tuleks selles osas tõlgendada esmalt laialt ja teiseks kooskõlas asjakohaste siseriiklike õigusaktidega. |
73. |
Esimese aspekti osas leian ma, et määruse tekstis ei ole midagi, mis eeldaks, et seda sätet tuleb tõlgendada kitsalt. Vastupidi, fraas „mille õigusaktid on pensionäri suhtes kõige kauem kehtinud” näib olevat tahtlikult formuleeritud võimalikult laialt. |
74. |
Tegelikult leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Rundgren, et „määruse nr 1408/71 artiklis 28a kasutatud sõna „pension” viitab nii elukohal põhinevale pensionile, mis koosneb eelkõige invaliidsus- ja vanadushüvitistest [...] kui ka pensionile, mis põhineb palgatööl [...]”. ( 31 ) Ma leian, et määruse artikli 28 puhul tuleb seda mõistet tõlgendada samal viisil. |
75. |
Lisaks sellele, kui artikli 28 ingliskeelses pealkirjas on nimetatud „pensions payable”, on selle õigusakti muukeelsed versioonid sõnastatud teisiti. Näiteks artikli 28 pealkirja taanikeelses versioonis on kirjas „ret til pension eller rente”, hollandikeelses „Pensioenen of rente”, prantsuskeelses „pensions ou rentes dues”, itaaliakeelses „pensioni o rendite dovute”, portugalikeelne „pensões ou rendas devidas” ja hispaaniakeelses „pensiones o rentas debidas”. ( 32 ) Sellest võrdlusest tuleneb, et sobilik on artikli 28 ulatuse lai tõlgendus. |
76. |
Lühidalt öeldes ei ole mingeid viiteid sellele, et liidu seadusandja soovis piirata artikli 28 ulatust mingit kindlat liiki pensioni või pensionikindlustuse kindla perioodiga, näiteks vanaduspensionidega või pensionidega, mis on väljateenitud tööelu jooksul. Samuti ei näe ma põhjust, miks ei peaks arvesse võtma ajavahemikke, mille jooksul on pensionär teinud sissemakseid ühele liikmesriigile vabatahtliku kindlustusskeemi järgi, kui see on siseriiklikus õiguses ette nähtud. |
77. |
Lisaks sellele teeks erinevate pensioniliikide või erinevate pensionikindlustusperioodide eristamine määruse artikli 28 lõike 2 punktis b ette nähtud testi keerukamaks ja ebakindlamaks. |
78. |
Teise aspekti osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et põhimõtteliselt määratakse määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti r kohaselt kindlustusperioodide arvutamise tingimused üksnes liikmesriigi õigusaktidega, millele tuginedes kõnealused perioodid täideti. ( 33 ) |
79. |
Asjaolu, et sisuliselt viitab artikkel 28 selles küsimuses asjakohastele siseriiklikele õigusaktidele, näib mulle kokku sobivat ka asjaoluga, et määrus tugineb praegusele ELTL artiklile 48 (varem EMÜ lepingu artikkel 51). Selles osas on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika, et „ELTL artikkel 48 näeb ette liikmesriikide õigusaktide kooskõlastamise, mitte nende ühtlustamise, nii et see säte ei mõjuta liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide vahelisi sisulisi ja menetluslikke erinevusi ega seega ka nendes liikmesriikides sotsiaalkindlustusskeemiga liitunud isikute õigusi”. ( 34 ) |
80. |
Sellel põhjusel leian ma, et mõistet „pensionid” tuleb mõista laialt ja kooskõlas asjakohaste siseriiklike õigusaktidega, nii et need hõlmavad vajaduse korral ka neid pensioneid, mida liikmesriigid maksavad vabatahtlike sissemaksete alusel. |
V. Ettepanek
81. |
Eeltoodust tulenevalt teen ettepaneku, et Euroopa Kohus vastaks Centrale Raad van Beroepi (Madalmaad) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt: Määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 28 lõike 2 punktis b viidatud „õigusaktid[, mis] on pensionäri suhtes kõige kauem kehtinud”, tähendavad pensioneid reguleerivaid õigusakte. Mõistet „pensionid” tuleb mõista laialt ja kooskõlas asjakohaste siseriiklike õigusaktidega, nii et need hõlmavad vajaduse korral ka neid pensioneid, mida liikmesriigid maksavad vabatahtlike sissemaksete alusel. |
( 1 ) Algkeel: inglise.
( 2 ) Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (edaspidi „määrus”) (EÜT 1971, L 149, lk 2, ELT eriväljaanne 05/01, lk 35).
( 3 ) Määruse põhjendus 6.
( 4 ) Määrus tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (EÜT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72) alates 1. maist 2010, mil see jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009 (milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord) jõustumise tagajärjel (EÜT 2009, L 284, lk 1).
( 5 ) Kuni 1. jaanuarini 2006 nägi määruse VI lisa jaotise Q (Madalmaad) punkti 1 alapunkt a ette: „Madalmaade õigusaktide alusel mitterahalise hüvitise saamise õiguse puhul tähendab III jaotise I peatüki kohaldamisel mitterahalisi hüvitisi saama õigustatud isik isikuid, kes on kindlustatud või kaaskindlustatud kindlustusskeemi alusel, mida reguleerib Madalmaade seadus haigekassade kohta.”
( 6 ) Asjassepuutuva aja kohta näeb määruse VI lisa jaotise R (Madalmaad) punkti 1 alapunkt a ette: „Seoses õigusega mitterahalistele hüvitistele Madalmaade õigusaktide kohaselt käsitatakse käesoleva määruse III jaotise esimese ja neljanda peatüki rakendamiseks selliste õigustatud isikutena (i) isikuid, kes Madalmaade ravikindlustusseaduse [ZVW] artikli 2 kohaselt peavad kindlustuse sõlmima ravikindlustusandjaga, ning (ii) kui nad ei kuulu punktis i nimetatud isikute hulka, siis isikuid, kes elavad alaliselt mõnes muus liikmesriigis ning kellel käesoleva määruse alusel on oma elukohariigis õigus tervishoiuteenustele, mille kulud kaetakse Madalmaades.”
( 7 ) Euroopa Kohtu 10. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-389/99: Rundgren (EKL 2001, lk I-3731).
( 8 ) Vt Euroopa Kohtu 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-50/05: Nikula (EKL 2006, lk I-7029, punkt 20) ja Euroopa Kohtu 3. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C-440/09: Tomaszewska (EKL 2011, lk I-1033, punkt 28).
( 9 ) Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-345/09: van Delft jt (EKL 2010, lk I-9878, punktid 99 ja 100) ja Euroopa Kohtu 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-208/07: von Chamier-Glisczinski (EKL 2009, lk I-6095, punktid 84 ja 85).
( 10 ) Euroopa Kohtu 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 60/85: Lujten (EKL 1986, lk 2365, punkt 14) ja Euroopa Kohtu 14. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-3/87: Agegante (EKL 1989, lk I-4459, punkt 27).
( 11 ) Euroopa Kohtu 12. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 302/84: Ten Holder (EKL 1986, lk 1821, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 12 ) Vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-60/93: Aldewereld (EKL 1994, lk I-2991, punktid 16–20) ja kohtuotsus van Delft jt (punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 13 ) Euroopa Kohtu 27. mai 1982. aasta otsus kohtuasjas 227/81: Aubin (EKL 1982, lk 1991, punkt 11).
( 14 ) Kohtuotsus Rundgren, punktid 44 ja 45.
( 15 ) Ibid.
( 16 ) Kohtuotsus Rundgren, punktid 46 ja 47.
( 17 ) Kohtuotsus van Delft jt, punkt 79.
( 18 ) See põhimõte leiab toetust terves määruses ja seda selgitab määruse artikli 13 lõike 2 punkt a, milles on sätestatud: „liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid, seda ka juhul, kui ta elab teise liikmesriigi territooriumil või kui tema tööandjaks oleva ettevõtja või isiku registrisse kantud asukoht või peamine tegevuskoht asub teise liikmesriigi territooriumil”.
( 19 ) Selle kohta ütles kohtujurist Poiares Maduro Nikula kohtuasja ettepaneku punktis 11: „võimalikkuse piires [tuleb] jätta hüvitiste kulud kanda riigile, kus asjaomane isik teostas kutsetegevust, mille eest on tal õigus saada pensioni.”
( 20 ) III raamat, III osa, VIII jaotis.
( 21 ) Hiljuti kehtestati Ameerika Ühendriikides (edaspidi „USA”) föderaalseadus, mille eesmärk on tõsta USA kodanike riikliku ravikindlustusega kaetuse määra. Vt Patient Protection and Affordable Care Act (PPACA), millele president B. Obama kirjutas alla 23. märtsil 2010; meedias viidatakse sellele tavaliselt kui „Obamacare’ile”. 28. juunil 2012 leidis USA ülemkohus kohtuasjas National Federation of Independent Business vs. Sebelius, et suurem osa sellest seadusest on kooskõlas põhiseadusega.
( 22 ) Kohtuasi nr 4381-10: Wehmeyer.
( 23 ) Tegelikult pakub kohtujurist Alber kohtuasjas Rundgren esitatud ettepaneku punktis 48, et määruse artiklite 28 ja 28a kontekst viitab sellele, et need on seotud pensionidega.
( 24 ) II peatükk „Invaliidsus”, III peatükk „Vanadus ja toitjakaotus (pensionid)”, IV peatükk „Tööõnnetused ja kutsehaigused”, V peatükk „Matusetoetused”, VI peatükk „Töötushüvitised”, VII peatükk „Perehüvitised”, VIII peatükk „Hüvitised pensionäride ülalpeetavatele lastele ja orbudele”.
( 25 ) Euroopa Kohus on tegelikult juba rõhutanud, et olemaks kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, peab määruse alusel kohaldatav süsteem olema etteaimatav. Vt Euroopa Kohtu 26. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-178/97: Banks jt (EKL 2000, lk I-2005, punkt 41) ja kohtujurist Jacobsi 24. veebruari 2005. aasta ettepanek kohtuasjas C-227/03: van Pommeren-Bourgondiën (EKL 2005, lk I-6101, punkt 45).
( 26 ) Nagu ma tõin välja oma 29. mai 2013. aasta ettepanekus pooleliolevas kohtuasjas C-140/12: Brey (ettepaneku punkt 34), on üldiselt alati soovitav tõlgendada liidu õiguse samu mõisteid ühtselt, sest see tagab suurema õiguskindluse. Siiski ei ole ühtne tõlgendus praktikas alati võimalik.
( 27 ) Määruse artikli 28 lõikes 2 on öeldud: „Lõikes 1 käsitletud juhtudel [...]”.
( 28 ) Kohtuotsus Rundgren, punktid 47–50.
( 29 ) EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 83.
( 30 ) Euroopa Kohtu 3. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-156/01: van der Duin ja ANOZ Zorgverzekeringen (EKL 2003, lk I-7045, punkt 44).
( 31 ) Kohtuotsus Rundgren, punkt 39.
( 32 ) Seevastu mõned keeleversioonid on sarnasemad ingliskeelsele tekstile: eestikeelses tekstis on „makstavad pensionid”, soomekeelses „maksettavat eläkkeet”, saksakeelses „Rentenanspruch” ja rootsikeelses „Rätt till pensioner”.
( 33 ) Vt muu hulgas kohtuotsus Tomaszewska, punkt 26 ja Euroopa Kohtu 18. aprilli 2013. aasta otsus kohtuasjas C-548/11: Mulders (punkt 37).
( 34 ) Vt muu hulgas Euroopa Kohtu 11. aprilli 2013. aasta otsus kohtuasjas C-443/11: Jeltes jt (punkt 43). Vt ka kohtuotsus von Chamier-Glisczinski, punkt 84 ja Euroopa Kohtu 15. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 41/84: Pinna (EKL 1986, lk 1, punkt 20).