1. 

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivi 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 2 ), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiviga 2002/74/EÜ ( 3 ), artikleid 4 ja 10.

2. 

See taotlus esitati vaidluse raames, mille pooled on M. A. Gomes Viana Novo ja veel 17 ühe maksejõuetu tööandja töötajat ning Fundo de Garantia Salarial IP (töötajate tagatisfond) ( 4 ) ning mis käsitleb töötasunõudeid, mille väljamaksmist taotleti FGS‑ilt Portugali õigusnormide alusel, millega on võetud üle direktiiv 80/987.

3. 

Selle direktiiviga, mis kohustab liikmesriike looma garantiiasutuse, mis tagab töötajate rahuldamata nõuete rahuldamise nende tööandja maksejõuetuse korral, ( 5 ) on liikmesriikidel siiski lubatud piirata tagamiskohustust ajas ja ruumis kas alternatiivselt või kumulatiivselt.

4. 

Põhikohtuasi puudutab võimalust piirata tagamist ajas. Portugali seadusandja on seda võimalust kasutanud, määrates kindlaks, et arvesse läheb kuuekuuline ajavahemik enne kuupäeva, mil esitati tööandja kohtu korras maksejõuetuks tunnistamise taotlus ( 6 ) või lepitusmenetluse taotlus.

5. 

Tribunal Central Administrativo Norte (Portugal), kelle poole pöördusid töötajad, kellel oli nõudeid, mis olid muutunud sissenõutavaks enne seda võrdlusperioodi, soovib teada, kas juhul, kui need töötajad pöördusid kohtusse nõudega määrata kindlaks nende töötasunõuete summa ja nõuda need sunniviisiliselt sisse, tuleb selle perioodi kindlaksmääramisel võtta arvesse selle hagi esitamise kuupäeva.

6. 

Soovitan käesolevas ettepanekus Euroopa Kohtul otsustada, et direktiivi 80/987 artikleid 3 ja 4 tuleb koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui siseriiklikus õiguses piiratakse töötasunõuete tagamist ettevõtja maksejõuetuse korral nii, et tagatakse ainult nõuded, mis on muutunud sissenõutavaks maksejõuetuks tunnistamise menetluse algatamisele eelneva kuue kuu jooksul, tingimusel et töötajate puhul, kes pöördusid enne seda kohtusse oma töötasunõuete tunnustamiseks, ja taotlesid tulutult nende sundtäitmist tööandja maksejõuetuse tõttu, algab see võrdlusperiood siis, kui kohtule esitati nõude tunnustamise taotlus.

7. 

Lisaks tuletan meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas siseriikliku õigust saab nii tõlgendada, vastasel korral peab ta jätma selle põhikohtuasjas kohaldamata.

8.

Direktiivi 80/987 artikli 3 lõike 1 esialgses redaktsioonis oli nähtud ette, et tagamisperiood peab jääma enne kindlaksmääratud kuupäeva, mille liikmesriigid võivad valida kolme selle artikli lõikes 2 nimetatud kuupäeva hulgast.

9.

Konkreetsemalt on selles artiklis 3 sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed kindlustamaks, et artiklit 4 arvestades tagavad garantiiasutused töölepingutest või töösuhetest tulenevate töötaja töötasuga seotud rahuldamata nõuete väljamaksmise kindlaksmääratud kuupäevale eelnenud ajavahemiku eest.

2.   Liikmesriikide valikul on lõikes 1 osutatud kuupäevaks:

10.

Et liikmesriigid saavad valida nende kolme võimaluse vahel, määras direktiivi 80/987 artikli 4 lõige 2 esialgses redaktsioonis kindlaks need rahuldamata nõuded, mis pidid igal juhul olema tagamiskohustusega hõlmatud, kui liikmesriik otsustab artikli 4 lõike 1 alusel seda tagamist ajaliselt piirata.

11.

Artiklis 4 oli sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võivad piirata artiklis 3 nimetatud garantiiasutuste vastutust.

2.   Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 nimetatud võimalust, peavad nad:

[...]”

12.

Nüüd on direktiivi 80/987 artiklis 3 sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed kindlustamaks, et artiklit 4 arvestades tagavad garantiiasutused töölepingutest või töösuhetest tulenevate töötaja töötasuga seotud rahuldamata nõuete väljamaksmise kindlaksmääratud kuupäevale eelnenud ajavahemiku eest.

Garantiiasutuse ülevõetavad nõuded peavad olema rahuldamata töötasunõuded seoses ajavahemikuga vastavalt olukorrale enne ja/või pärast liikmesriikide määratud kuupäeva.”

13.

Direktiivi 80/987 artikli 4 lõigetes 1 ja 2 on nähtud ette:

„1.   Liikmesriigid võivad piirata artiklis 3 nimetatud garantiiasutuste vastutust.

2.   Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 nimetatud võimalust, täpsustavad nad ajavahemiku pikkuse, mille eest garantiiasutus peab maksma rahuldamata nõudeid. See ei tohi olla lühem kui ajavahemik, mis hõlmab töösuhte kolme viimase kuu tasu enne ja/või pärast artiklis 3 nimetatud kuupäeva. Liikmesriigid võivad selle kolmekuulise minimaalse ajavahemiku hõlmata võrdlusperioodiga, mille kestus on vähemalt kuus kuud.

Liikmesriigid, kus võrdlusperiood on vähemalt 18 kuud, võivad piirata ajavahemikku, mille eest garantiiasutus maksab rahuldamata nõudeid, kaheksa nädalani. Sel juhul kasutatakse minimaalse ajavahemiku arvutamiseks töötajale kõige soodsamaid ajavahemikke.”

14.

Direktiivi 80/987 artikkel 10 sätestab:

„Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust:

[...]”

15.

27. augusti 2003. aasta seaduse nr 99/2003, millega võetakse vastu tööseadustik, artikkel 380 näeb ette, et eriõigusaktides ette nähtud korras tagab FGS töötajale nende töölepingust või selle rikkumisest või lõpetamisest tulenevate nõuete väljamaksmise, mida tööandja ei suuda välja maksta oma maksejõuetuse või raske majandusliku olukorra tõttu.

16.

29. juuli 2004. aasta seaduse nr 35/2004 artikli 317 kohaselt tagab FGS tööandja kohustuste täitmata jätmise korral töötajale töölepingutest ja nende rikkumisest või lõpetamisest tulenevate nõuete täitmise järgnevates artiklites sätestatud korras.

17.

Selle seaduse artikkel 318, mis täpsustab tagatisega kaetud olukordi, näeb ette:

„1.   [FGS] tagab eelmises artiklis nimetatud nõuete väljamaksmise, kui kohus on tööandja maksejõuetuks kuulutanud.

2.   [FGS] tagab eelmises lõikes mainitud nõuete väljamaksmise ka juhul, kui on algatatud 20. oktoobri 1998. aasta dekreetseaduses nr 316/98 ettenähtud lepitusmenetlus.

3.   Ilma et see piiraks eelmises lõikes sätestatu kohaldamist, peab [FGS] algatama ettevõtja kohtu poolt maksejõuetuks tunnistamise menetluse, kui 20. oktoobri 1998. aasta dekreetseaduse nr 316/98 artiklite 4 ja 9 kohaselt keeldumisest või lõpetamisest tingitult ei jätkata lepitusmenetlust ning ettevõtte töötajad nõuavad [FGS]‑i tagatud nõuete väljamaksmist.

4.   Kui asjaomastel ettevõtjatel on koosseisulisi töötajaid, peab [FGS] eelmistes lõigetes sätestatu täitmise huvides saama teatise:

18.

Sama seaduse artiklis 319 on tagatud nõuded määratletud järgmiselt:

„1.   [FGS] tagab selliste artiklis 317 ettenähtud nõuete väljamaksmise, mis on muutunud sissenõutavaks menetluse algatamisele või eelmises artiklis viidatud taotluse esitamisele eelneva kuue kuu jooksul.

2.   Kui eelmises lõikes nimetatud võrdlusperioodil nõue sissenõutavaks ei muutu või kui selle summa jääb alla […] järgmise artikli lõikes [1] kehtestatud ülempiiri, tagab [FGS] pärast mainitud võrdlusperioodi tekkinud nõuded kuni nimetatud ülempiirini.

3.   [FGS] tagab nõuete väljamaksmise üksnes juhul, kui asjaomane nõue esitatakse vähemalt kolm kuud enne nende aegumist.”

19.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt on nii, et kui kohus tunnistab tööandja maksejõuetuks, tagab FGS töötajate töötasunõuded, mis on muutunud sissenõutavaks kuue kuu jooksul enne maksejõuetusmenetluse algatamist või lepitusmenetluse taotluse esitamist.

20.

Kuna põhikohtuasja kaebajate tööandja lakkas neile töötasu maksmast, ütlesid nad oma töölepingu 15. septembril 2003 üles, ( 7 ) seejärel pöördusid nad 10. veebruaril 2004 tribunal de trabalho de Barcelos (Barcelose töökohus, Portugal) poole, et saavutada oma nõuete summa kindlaksmääramine ja sunniviisiline sissenõudmine. Nende taotlus rahuldati.

21.

Et aktivast, mis moodustas tööandja vara, ei piisanud nende nõuete rahuldamiseks, esitasid põhikohtuasja kaebajad 28. novembril 2005 tribunal de comércio de Vila Nova de Gaia’le (Vila Nova de Gaia kaubanduskohus, Portugal) taotluse, milles palusid tunnistada see tööandja maksejõuetuks. Pärast maksejõuetuks tunnistamist registreeriti ka töötasunõuded.

22.

Kaebajad põhikohtuasjas palusid 26. juulil 2006 FGS‑il oma nõuded välja maksta. FGS‑i president jättis need taotlused 21. ja 26. detsembri 2006. aasta määrustega rahuldamata põhjendusega, et need olid muutunud sissenõutavaks enam kui kuus kuud enne tööandja maksejõuetuks tunnistamise menetluse algatamist, st enne seaduse nr 35/2004 artikli 319 lõikes 1 ette nähtud võrdlusperioodi.

23.

Kaebajad põhikohtuasjas palusid need määrused tühistada, kuid tribunal administrativo e fiscal do Porto (Porto haldus‑ ja maksukohus, Portugal) jättis selle kaebuse 18. märtsi 2010. aasta otsusega rahuldamata.

24.

Seejärel esitasid põhikohtuasja kaebajad kaebuse Tribunal Central Administrativo Nortele, kes otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas konkreetselt tööandja maksejõuetuse korral töötasunõuete täitmist reguleerivat liidu õigust – täpsemalt direktiivi [80/987] artikleid 4 ja 10 – tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis tagab üksnes nende nõuete tasumise, mis muutusid sissenõutavaks tööandja maksejõuetuks tunnistamise taotluse esitamisele eelneva kuue kuu jooksul, isegi kui töötajad esitasid tööandja vastu hagi tribunal do trabalho, taotledes kohtult võlgnetava summa kindlaksmääramist ja selle väljamõistmist?”

25.

Minu arutluskäigu põhiteljeks on neli põhimõtet, mis tulenevad Euroopa Kohtu direktiivi 80/987 tõlgendamist käsitlevast praktikast.

26.

Esiteks on Euroopa Kohus vastavalt klassikalisele tõlgendamisreeglile kinnitanud – võttes arvesse nende juhtumite erandlikkust, mil liikmesriikidel on võimalus piirata garantiiasutuste vastutust ainult teatava perioodiga –, et asjaomaseid õigusnorme tuleb tõlgendada kitsalt. ( 8 )

27.

On vaja meeles pidada, et direktiivis 80/987, mille eesmärk on töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral, on sätestatud põhimõte, et töötajatel on õigus sellele, et tagatakse nende töötasuga seotud võlgnetavate nõuete väljamaksmine, mis vastavad ajavahemikule enne või vajaduse korral pärast kuupäeva, mille liikmesriigid on kindlaks määranud. ( 9 )

28.

Ainult erandkorras on selle direktiivi artiklis 4 lubatud liikmesriikidel tagamisperioodi ja sellest tulenevalt ka garantiiasutuste asjakohast vastutust piirata ning seda tingimusel, et tagatakse minimaalne garantii, mille kord sõltub võrdluskuupäevast, mille nad on selle direktiivi artikli 3 alusel valinud.

29.

Teiseks on Euroopa Kohus piiranud liikmesriikide kaalutlusruumi, et võtta arvesse direktiivi 80/987 sotsiaalset eesmärki, milleks on tagada töötajatele tööandja maksejõuetuse korral minimaalne kaitse Euroopa Liidu tasandil ‐ ilma et see piiraks liikmesriikide õigusaktide soodsamate sätete kohaldamist –, kehtestades minimaalsed tagatised töölepingutest või ‑suhetest tulenevate ja teatava perioodiga seotud võlgnetavate nõuete väljamaksmiseks. ( 10 )

30.

Nende kahe esimese põhimõtte koostoimes kohaldamisel on kaks peamist tagajärge.

31.

Esiteks on töötaja minimaalse garantii õiguse ainsad võimalikud piirangud need, mis on sõnaselgelt ette nähtud direktiivi 80/987 artikli 4 lõigetes 2 ja 3. Kuna need piirangud puudutavad eranditult kas väljamakse aluseks oleva ajavahemiku kestust või niisuguse väljamakse summat, siis sellest tulenevalt on direktiiviga 80/987 vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on töötajate, kelle tööandja on maksejõuetu, võimalus täielikult kasutada oma õigust nende võlgnetavate töötasunõuete väljamaksmisele seatud sõltuvusse kohustusest registreeruda tööotsijana. ( 11 )

32.

Teiseks, isegi juhul, kui siseriiklikus õiguses ette nähtud piirangud kuuluvad ühte neist kahest kategooriast, mis on direktiivi 80/987 artikliga 4 lubatud, ei tohi need tuua kaasa selle direktiiviga tagatud minimaalse kaitse piiramist või selle välistamist.

33.

See nõue peegeldub eelkõige korras, kuidas võetakse arvesse väljamakseid, mis tööandja garantiiga hõlmatud perioodil tegi. On leitud, et töötajatele sel ajavahemikul makstud töötasusid ei saa maha arvata ülempiirist, mille liikmesriik on võlgnetavate nõuete tagamisele seadnud, ( 12 ) ning et kui töötajal on oma tööandja suhtes nii võrdlusperioodist varasemate tööperioodidega seotud nõudeid kui ka võrdlusperioodi endaga seotud nõudeid, tuleb need töötasud esmajärjekorras maha arvata varasematest nõuetest. ( 13 )

34.

Sama loogikat järgides leidis Euroopa Kohus ka, et mõiste „töösuhe” alla direktiivi 80/987 artiklite 3 ja 4 tähenduses ei kuulu ajavahemikud, mis juba oma olemuselt ei tekita võlgnetavaid töötasunõudeid, näiteks periood, mille jooksul oli töösuhe vanemapuhkuse tõttu peatatud. ( 14 )

35.

Kolmandaks on Euroopa Kohus leidnud, et direktiivis 80/987 ette nähtud garantii kohaldamise tingimused erinevad garantiiga hõlmatud võlgnetavate nõuete kindlaksmääramisest. ( 15 ) Sellest järeldub, et kui garantiid ei saa anda enne tööandja maksejõuetusmenetluse algatamise otsust või – kui tööandja varad on ebapiisavad – enne ettevõtte lõpliku sulgemise tuvastamist, ei määrata ajavahemikku, mil võlgnetavad töötasunõuded on tagatud, tingimata kindlaks selle otsuse kuupäevast lähtudes.

36.

Seda põhimõtet järgides otsustas Euroopa Kohus, et tööandja maksejõuetuse tekkimise kuupäevana direktiivi 80/987 artikli 4 lõike 2 esialgse redaktsiooni tähenduses tuleb mõista mitte maksejõuetusmenetluse algatamise otsuse kuupäeva, vaid selle menetluse algatamise taotluse kuupäeva. ( 16 ) Euroopa Kohus põhjendas seda lahendust nii, et menetluse algatamise otsus võidakse teha hulk aega pärast nende tööperioodide lõppu, mille töötasud jäid välja maksmata, nii et võib juhtuda, et nende töötasude väljamaksmine ei ole direktiiviga 80/987 mitte kunagi tagatud, ja seda põhjustel, millel ei pruugi olla töötajate käitumisega mingit pistmist.

37.

Neljandaks sedastas Euroopa Kohus nõude, et siseriiklikule õigusele jäetud võimaluse puhul täpsustada makseid, mis jäävad garantiiasutuse teha, tuleb järgida põhiõigusi, mille hulgas on eelkõige üldine võrdse kohtlemise põhimõte, ( 17 ) mis nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitataks erinevalt, v.a juhul, kui erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. ( 18 )

38.

Sellest järeldub eelkõige, et kui siseriiklike õigusnormide kohaselt on tööandja maksejõuetuse korral töölepingu ülesütlemisel makstavate seadusjärgsete ja kohtuotsusega tunnustatud hüvitiste väljamaksmise eest vastutav garantiiasutus, tuleb sama laadi hüvitisi, mis on ette nähtud kohtuniku juuresolekul töötaja ja tööandja vahel sõlmitud kokkuleppes, mida on kinnitanud kohus, käsitada samamoodi. ( 19 )

39.

Vastust eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele otsingi nüüd lähtudes nendest põhimõtetest, millest tuleb direktiivi 80/987 tõlgendamisel juhinduda.

40.

Mis puudutab vaidlust põhikohtuasjas, siis ilmneb kohtutoimikust, et põhikohtuasja kaebajatele keelduti välja maksmast kogu seda töötasu, mis neil oli saada nende töösuhete kolme viimase kuu eest, kuna need töötasunõuded muutusid sissenõutavaks varem kui kuus kuud enne kuupäeva, mil esitati tööandja maksejõuetuks tunnistamise taotlus ja mille Portugali seadusandja valis võrdlusperioodi lõpuks.

41.

Samal ajal kui direktiivi 80/987 esialgses redaktsioonis oli nähtud ette, et liikmesriigid võivad valida ainult kolme kuupäeva vahel, mis olid kõik ära toodud selle direktiivi artikli 3 lõikes 2 ja seotud tööandja maksejõuetuse tekkimise või töösuhte lõppemisega, kaotati direktiiviga 2002/74 viide neile kolmele kuupäevale ning liikmesriikidele jäeti võrdluskuupäeva valikul täiesti vabad käed, nii et minimaalne garantiiperiood varieerub nüüd sõltuvalt valitud kestusest.

42.

Seega kui liikmesriigid soovivad kasutada oma võimaluse tagamist ajaliselt piirata, võivad nad mahutada minimaalse kolmekuise garantiiperioodi ära kuuekuisesse ajavahemikku enne või pärast võrdluskuupäeva. Neil on ka võimalus näha ette minimaalne garantii, mille kestust on piiratud kaheksale nädalale, kuid tingimusel, et see garantiiperiood jääb pikema, vähemalt 18 kuise ajavahemiku sisse.

43.

Ei ole kahtlust, et direktiiv 80/987 ei keela liikmesriigil kehtestada võrdlusperioodi algus‑ või lõpukuupäevaks ( 20 ) kuupäeva, mil esitati taotlus tunnistada tööandja maksejõuetuks. ( 21 ) Kui asjaomane liikmesriik otsustab kasutada võimaluse tagamist ajaliselt piirata, ei takista miski tal ka piirata võrdlusperioodi kuuele kuule, kui ta tagab töösuhte kolme viimase kuu töötasu väljamaksmise, nagu on nähtud ette Portugali õiguses.

44.

Selles osas tuleb meeles pidada, et direktiivi 80/987 artikli 3 lõike 2 esialgne redaktsioon lubas sõnaselgelt liikmesriikidel valida võrdlusperioodi lõpukuupäevaks „tööandja maksejõuetuse tekkimise” kuupäeva ning et Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt tuleb seda kuupäeva mõista nii, et see on kuupäev, mil esitati maksejõuetusmenetluse algatamise taotlus. ( 22 )

45.

Liidu seadusandja on seega laialdaselt kaitsnud liikmesriikide vabadust, lubades neil paigutada minimaalse garantiiperioodi, milleks on töösuhte kolm viimast kuud, ja vajaduse korral võrdlusperioodi, mille raamesse see minimaalne periood peab jääma, ükskõik missugusele ajale. Praktikas võtavad riigid, kes määravad kindlaks võrdlusperioodi, selle puhul väga sageli orientiiriks tööandja maksejõuetuse tekkimise kuupäeva. ( 23 )

46.

See viimane valik tekitab siiski ühe põhimõttelise raskuse, mis on seotud vajadusega järgida direktiivi 80/987 eesmärki. Kui maksejõuetusmenetluse algatamise taotlus esitatakse hulk aega pärast töösuhte lõppemist, võib juhtuda, et töötajatel ei olegi garantiid, kuigi on teada, et töötasu väljamaksmata jätmine on seotud tööandja maksejõuetusega. Ja vastupidi ka, kui ettevõtte käitamine jätkub teatava aja jooksul pärast maksejõuetusmenetluse algatamise taotluse esitamist, võivad võlgnetavad töötasunõuded olla seotud ajavahemikega hulk aega pärast avaldamise esitamise kuupäeva. ( 24 )

47.

Liikmesriikide tegevusvabadus ei ole siiski piiramatu. Vastupidi, seda piirab kindlasti põhinõue, milleks on liidu õiguse ühetaoline kohaldamine, vajadus säilitada direktiivi kasulik mõju ja põhiõiguste kaitsega seotud nõuded, mis on liikmesriikidele siduvad kõikidel juhtudel, mil nad peavad kohaldama liidu õigust.

48.

Mina leian, et niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitlusel, millega välistatakse nende võlgnetavate töötasunõuete tagamine, mis muutusid sissenõutavaks enam kui kuus kuud enne maksejõuetusmenetluse algatamist, isegi kui töötajad on ilmutanud hoolt võla sissenõudmiseks, kahjustavad direktiivi 80/987 kasulikku mõju ega ole põhiõigustega kooskõlas.

49.

Esiteks ei ole need õigusnormid kooskõlas direktiivi 80/987 sotsiaalse eesmärgiga, sest – nagu rõhutab ka komisjon – võrdlusperioodi piiramine maksejõuetusmenetluse algatamisele eelnevale kuuele kuule võib tuua kaasa selle, et garantii alt jäävad välja kõik võlgnetavad töötasunõuded, hoolimata asjaomaste töötajate hoolsusest.

50.

Selles osas on oluline meeles pidada, et töötasunõuetele tagatud kaitse on seletatav asjaoluga, et need nõuded kujutavad endast elatusvahendit, mis enamasti võimaldab töötajal tagada enda ja oma perekonna toimetulek. Liitu üldiselt ja teatavaid liikmesriike eriliselt tabanud majandus‑ ja rahanduskriisi kontekstis näib mulle eriti oluline pidada meeles seda töötasunõuetele iseloomulikku aspekti ja mõista inimlikult raskeid olukordi, mis on tingitud sellest, kui töötajad ei saa kätte neile võlgnetavat raha.

51.

Mul on veel teinegi kaalutlus, täpselt sama oluline: see on seotud võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisega.

52.

Portugali valitsuse edastatud teabe kohaselt ei saanud äriühingu 31 töötajast 18 oma töötasu enam alates 2003. aasta märtsist, ühele töötajale ei makstud enam tasu alates 1. aprillist 2004 ja 12 ülejäänut ei saanud seda alates erinevatest kuupäevadest aastatel 2005 ja 2006.

53.

Portugali valitsus märkis veel, et 17 töötajat nendest 18‑st, kes ei saanud töötasu alates 2003. aasta märtsikuust, ütlesid oma lepingu üles 15. septembril 2003, samal ajal kui 18. töötaja leping lõppes 14. aprillil 2004. Töötaja, kellele ei makstud tasu alates 1. aprillist 2004, ütles oma lepingu üles 30. septembril 2004 ja ülejäänud töötajate tööleping lõppes 5. mail 2006 pärast maksejõuetusmenetluse algatamise taotluse esitamist pankrotihalduri otsusel ettevõtte lõpliku sulgemise tõttu.

54.

Et võrdlusperiood algas 28. mail 2005, s.o kuus kuud enne tööandja maksejõuetuks tunnistamise taotluse esitamist, said väljamaksmata töötasu tagamist nõuda üksnes töötajad, kelle tööleping ei olnud selleks kuupäevaks veel lõpetatud. Seevastu need – näiteks M. A. Gomes Viana Novo –, kelle tööleping oli lõpetatud üle kolme kuu varem, ei saanud aga mingit hüvitist nõuda.

55.

Mulle näib, et sellest tulenevat erinevat kohtlemist ei saa õigustada olukorra objektiivse erinevusega. Mõistagi toob liikmesriikidele direktiivi 80/987 artikliga 4 antud võimalus paigutada minimaalne garantiiperiood võrdlusperioodi raamesse kaasa selle, et töötajaid koheldakse erinevalt sõltuvalt ajast, kuhu jäävad nende töösuhte kolm viimast kuud. Ma ei mõista siiski, miks peaks see ajaline kriteerium olema nii ülimuslik, et õigustab erinevat kohtlemist sõltuvalt sellest, kas töötajad esitasid maksejõuetuks tunnistamise taotluse otse või pöördusid eelnevalt kohtusse oma nõuete tunnustamiseks ja nende sundtäitmiseks.

56.

Et näidata, et olukorrad on täiesti võrreldavad, on vaja tulla tagasi kohtuistungil arutatud küsimuse juurde, missugune oli asjaomaste töötajate ja nende tööandja konkreetne olukord 2003. aasta lõpul, hetkel, mil need töötajad otsustasid oma töölepingud üles öelda.

57.

Esmapilgul seisid need töötajad lihtsa valiku ees: kas taotleda oma nõuete väljamaksmist tribunal de trabalhos, kui nende tööandja on maksejõuline, või vastasel juhul taotleda tribunal de comércios maksejõuetusmenetluse algatamist, et saada FGS‑i tagatis.

58.

Nii lihtne kui see ka tundub, on probleemi selline kirjeldamine täiesti eksitav. Küsimus tööandja maksejõuetuse kohta kohaldatavate siseriiklike õigusaktide tähenduses eeldab tegelikult keerukatel andmetel põhinevat tundlikku õiguslikku hinnangut.

59.

Enamasti ei ole need andmed töötajatele teada ning nad ei tunne oma tööandja tegelikku rahalist olukorda, mistõttu nad ei suuda hinnata, kas töötasude väljamaksmata jätmine on tingitud mööduvast makseraskusest või tõsiselt ja kestvalt häiritud rahalisest olukorrast.

60.

Maksejõuetus tuvastatakse pealegi hiljem, sageli tagasiulatuvalt, ja eelkõige siis, kui väljamaksmise ja sundtäitmise nõuded paljastavad ettevõtja suutmatuse oma sissenõutavaid võlgu tasuda.

61.

Kuigi Portugali õigus ei sea maksejõuetuks tunnistamise hagi eeltingimuseks seda, et eelnevalt oleks algatatud menetlus võlgnetavate nõuete sissenõudmiseks, ei mõista ma selles olukorras, kuidas saaks põhikohtuasja kaebajatele ette heita, et nad eelnevalt esitasid väljamaksmise ja sundtäitmise taotluse, mis aitas kahtlemata paljastada nende tööandja maksejõuetust, mitte aga ei esitanud maksejõuetuks tunnistamise taotlust analüüsi põhjal, mis oleks eeldanud selgeltnägemisvõimeid.

62.

Märgin ka, et maksejõuetusmenetluse algatamine on tõsine toiming, mille tagajärjel tööandja kaotab täielikult või osaliselt oma vara käsutamise õiguse ning mida töötaja ei saa seega kergekäeliselt taotleda, ilma et tema käsutuses oleks teavet, et tema endisel tööandjal ei ole nõuete täitmiseks piisavalt vara. Isegi eeldusel, et nad tunnevad oma tööandja olukorda, ei saa töötajaid süüdistada, et nad eelistasid – vähemalt esialgu – oma nõuete sissenõudmiseks üldkehtiva õiguse vahendeid, sest nad võtsid ehk õiguspäraselt arvesse nende teiste töötajate olukorda, kelle töötasusid maksti edasi, või võimalust, et ettevõtja tegevus saab taas hoo sisse.

63.

Ei ole lihtne õigustada seda, et töötajailt, kellele lakati esimesena töötasu maksmast ja kes esitasid maksejõuetuks tunnistamise taotluse, võetakse õigus minimaalsele tagatisele, samas kui nendel, kellele maksti töötasu kauem ja kes taotlust ei esitanud, on see õigus olemas.

64.

Niisuguses olukorras arvan, et seaduse nr 35/2004 artiklist 319 tulenev välistamine niisugusena, nagu siseriiklik kohus on seda tõlgendanud, ei ole kooskõlas direktiiviga 80/987, koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega.

65.

Minu arvates oleks garantii pidanud olema, sest oli selge, et töötasunõudeid, mille väljamaksmist töötajad taotlesid, ei saanud sisse nõuda nende tööandja maksejõuetuse tõttu. Minu meelest tuleb selles osas täpsustada, et eelotsusetaotlusest ilmneb selgelt, et nõuete osas vastutuse võtmisest keeldumist õigustati üksnes sellega, et need nõuded ei kuulu võrdlusperioodi, mitte aga sellega, et nende nõuete ja tööandja maksejõuetuse vahel puudub seos. ( 25 )

66.

Töötasunõuete kaitse uus meetod, mis seisneb selles, et need nõuded tagab tööandja maksejõuetuse korral kolmas asutus, arendati välja eesmärgiga leevendada traditsiooniliste kaitsesüsteemide – näiteks seadusjärgsed eesõigused – puudusi, mis ei võimaldanud töötajatel saavutada oma võlgnetava töötasu väljamaksmist pankrotiolukordades, mida iseloomustab realiseeritavate varade vähesus või isegi täielik puudumine. ( 26 ) See, kui keeldutakse tagamast nõuet, mida ei suudetud sisse nõuda siiski tööandja maksejõuetuse tõttu, viib selleni, et sellesse töötajate minimaalsesse kaitsesse, mille liidu seadusandja on soovinud tagada, tehakse märkimisväärne auk.

67.

Enne, kui toon täpsemalt ära vastuse, mille soovitan eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda, tahan käsitleda kahte vastuväidet, mille on esitanud vastavalt Saksamaa ja Portugali valitsus, et need ümber lükata.

68.

Saksamaa valitsus esitab otsustava argumendina asjaolu, et direktiiv 80/987 jättis võrreldes selle esialgse redaktsiooniga liikmesriikidele veelgi suurema tegevusvabaduse nende vahendite valikul, millega töötajat tööandja maksejõuetuse korral kaitsta, sest selle direktiivi artikli 3 teise lõigu kohaselt on võrdlusperioodi puhul orientiiriks olev kuupäev nüüd jäetud täielikult liikmesriikide kindlaksmäärata. Märgin siiski, et komisjon põhjendas seda muudatust eranditult vajadusega lihtsustada meetodit, mida peeti „tarbetult keerukaks”, ( 27 ) täpsustades, et lihtsama redaktsiooniga on võimalik „saavutada sama [ ( 28 )] töötajate kaitse tulemus”. ( 29 ) See muudatus ei saa seega ühelgi juhul õigustada töötajatele tööandja maksejõuetuse korral tagatud kaitse taseme alandamist. Märgin muide, et direktiiviga 2002/74 loodi paralleelselt võimalus laiendada garantiid võrdluskuupäevast hilisematele nõuetele, et hõlmata vajaduse korral töötasud, mida tuleb välja maksta, kui ettevõtte käitamine jätkub maksejõuetusmenetluse ajal. ( 30 )

69.

Portugali valitsus märgib omalt poolt, et FGS ei sekku tribunal de trabalhole esitatud sissenõudmishagi peale, sest niisugune hagi võib, kuid ei pruugi põhineda tööandja raskel majanduslikul olukorral või maksejõuetusel. Nagu ma aga eespool meenutasin, ( 31 ) teeb Euroopa Kohus siiski vahet direktiivis 80/987 ette nähtud garantii kohaldamise tingimustel ja garantiiga hõlmatud võlgnetavate nõuete kindlaksmääramisel. Kuigi garantiiasutus saab tõesti sekkuda alles maksejõuetusmenetluse algatamise otsuse tegemise korral, ei välista see, et selle sündmuse toimumise korral tagab ta töötasunõuded, mille sissenõudmist töötajad on üldkohtus taotlenud, vähemalt siis, kui nõuete rahuldamise võimatus on seotud tööandja maksejõuetusega.

70.

Et need kaks vastuväidet on ümber lükatud, analüüsin nüüd minu ettepanekut selle kohta, kuidas tuleks esitatud küsimusele vastata.

71.

Kuna ma arvan, et liikmesriik, kes valib võrdlusperioodi lõpuks kuupäeva, mil esitati taotlus kuulutada tööandja maksejõuetuks, ei saa garantii alt süstemaatiliselt välja arvata nõudeid, mille väljamaksmist ja sundtäitmist on töötajad enne maksejõuetuks tunnistamise taotlemist taotlenud, võib vastus – mis peab ajalise piiramise kokku sobitama nõudega mitte kaotada direktiiviga 80/987 taotletavat minimaalset kaitset ja võrdse kohtlemise nõudega – olla teoreetiliselt kahesugune.

72.

Võib ette kujutada, et nõuete sissenõutavaks muutumise kuupäeva võib ajaliselt edasi lükata, samastades võrdlusperioodil sissenõutavaks muutunud töötasunõuetega need nõuded, mis nõuti sisse samal perioodil ja mille sundtäitmist seejärel tulutult katsetati.

73.

Seda lahendust võin põhjendada sellega, et nõukogu direktiivi ettepanekus töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, mille komisjon esitas 13. aprillil 1978, ( 32 ) kohustati liikmesriike tagama need võlgnetavad nõuded, mis tekkisid 12 kuu jooksul enne maksete lõppemist, või need nõuded, mille „sundtäitmist sellel ajavahemikul tulutult katsetati”. ( 33 )

74.

Niisugune lahendus tundub mulle siiski liiga kauge lõpuks vastu võetud õigusaktist, milles ei ole mainitud nõudeid, mille sundtäitmist tulutult katsetati, vaid on nõutud, et tööperiood jääks võrdlusperioodi raamesse. ( 34 )

75.

Mulle näib kaalukam teine lahendus, st see, kui töötajate puhul, kes pöördusid oma töötasunõuete tunnustamiseks eelnevalt kohtusse ja taotlesid tulutult sundtäitmist tööandja maksejõuetuse tõttu, nihutatakse võrdlusperioodi lõpp paigast ja leitakse, et sel juhul on nimetatud perioodi alguseks kohtule esitatud taotlus nõuet tunnustada.

76.

Tuleb meenutada, et võimaluste piires tõlgendab siseriiklikku seadust kooskõlas liidu õigusest tulenevate nõuetega siseriiklik kohus. Minu arvates ei ole niisugune tõlgendus mõeldamatu, sest ilma et muudetaks nõuet, et FGS tagab töötajate nõuded, mis muutusid sissenõutavaks kuue kuu jooksul enne maksejõuetusmenetluse algatamist tribunal de comércios, piisab, kui asuda seisukohale, et töötajate suhtes, kes pöördusid oma töötasunõuete väljamaksmiseks tribunal de trabalhosse, loetakse see menetlus algatatuks maksenõude esitamise kuupäeval.

77.

Seda, kas niisugune tõlgendus on võimalik, ja kui ei ole, siis kas siseriiklik seadus tuleb jätta kohaldamata, peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

78.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal Central Administrativo Norte esitatud küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivi 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiviga 2002/74/EÜ, artikleid 3 ja 4 tõlgendatuna koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui siseriiklikus õiguses piiratakse töötasunõuete tagamist nii, et tagatakse ainult nõuded, mis on muutunud sissenõutavaks maksejõuetusmenetluse algatamisele eelneva kuue kuu jooksul, tingimusel et töötajate puhul, kes pöördusid enne seda kohtusse oma nõuete tunnustamiseks, ja taotlesid tulutult nende sundtäitmist tööandja maksejõuetuse tõttu, algab see võrdlusperiood siis, kui kohtule esitati nõude tunnustamise taotlus.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ise otsustab, kas võttes arvesse kogu siseriiklikku õigust, nii materiaal‑ kui menetlusõigust, saab ta tõlgendada siseriiklikku õigust põhikohtuasja lahendamisel viisil, mis on kooskõlas direktiivi 80/987 (muudetud direktiiviga 2002/74) teksti ja eesmärgiga, koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega, ning kui niisugune tõlgendus ei ole võimalik, jätab ta iga vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi põhikohtuasjas kohaldamata.